Vahepeal olen jätkuvalt iga päev haiglas käinud, v.a nädalavahetus. Ainus põnev asi oli see, et ma olin sunnitud Dr.Schmidt'i assisteerima. Ta on tudengite hirm. Mitte keegi ei sisene op.ruumi, kui tema on kirurg, sest ta hakkab nõudma, miks keegi seal on.
Igatahes tol päeval (millalgi eelmine nädal) oli tal kolm fimoosi ja tudeng pidi assisteerima. Kuna assisteerijaks pidi olema rohelise osakonna tudeng ja ma olin punane (lisaks meid oli 9), siis ma olin kindel, et ma ei lähe. Me juba seisime tudengitega ringis ja otsustasime, et ta raudselt ei vaja assisteerimist. Kuid siis ma sain kõne - oma ainsa kõne õdedelt. Öeldi, et pean minema 4. ja 5. operatsiooniruumi assisteerima. Ma olin šokis. Kõik teised olid nii õnnelikud ja rahul, et nad olid pääsenud. Ma arvan, et kogu veri kadus mu näost ja olin pooleldi šokis, kui end operatsiooniks valmis panin.
Kokku tegin järjest neli ümberlõikust. Üks lõikus kestab 20 minutit maksimum, aga kuna hirm oli nii suur, et ma ei julgenud lõikuste vahel minema minna, siis ma istusin 40 minutit iga lõikuse vahel kuskil õdede ruumis. Üksida. Sest ükski tudeng ei julgenud 4. ja 5. operatsioonisaali juurde tulla. Aga ellu jäin ja ei olnud kõige hullem. Doktor vist ütles mulle kokku 7 sõna ja lõpuks isegi tänas mind. Alles gut.
Selle nädala esmaspäeval oli ka diafragmaalsongaga patsient. Kogu osakond valmistus 4 päeva selleks ja peeti maha pikad koosolekud. Meil oli tudengite seas raske otustada, kes kaks saavad vaatama minna. Aga Dr.Haxhja lubas lausa neli tudengit sisse ja lasi operatsiooni videona seinale. Väga toredad arstid olid seal. Kogu aeg andsid kulmudega märku, et mingeid etappe peaksime lähemalt vaatama tulema. Tegelt arvati, et tegemist on suhteliselt halva prognoosiga, aga beebi siiani elus ja iga päevaga tervis paraneb.
***
Nüüd veidi haiglavälisest elust. Eelmise nädala esmaspäevast on kõik elanud hirmus, et oioi hakkabki vahetus läbi saama. Nii et iga päev pärast haiglat on mul 30 minutit pesuks ja söömiseks ning siis on juba suured istumised ning maailma avastamised.
22.08 korraldasid Jaapani med.tudengid meile söögiõhtu:
Kahjuks julgesin ainsana kõik asjad endale suhu toppida. Seega sain tunda vetikamaiutuste ja veidra kokkukuivanud pruuni pähkli "mõnusid". Kõik teised jälgisid mu nägu ja otsustasid selle põhjal, kas riskivad või ei (ehk siis keegi teine ei riskinud). Mõni isegi ei riskinud sushit süüa.
*
23.08 käisime suurema grupiga väljas. Palju erinevaid inimesi ja palju vahvaid seiklusi. Siiamaani saab mõne lause üle nalja tehtud :)
*
Eelmine nädalavahetus mõtlesin Viini minna, aga kuna ma olin ainus, kes oli minekust huvitatud, siis ma üksinda loomulikult minema ei hakanud. Ma olen peaaegu ainus tudeng, kes Grazist koju lendab. Teised lähevad, kas lennuki või rongiga Viini ja sealt koju. Tegelikult oli ka hea, et ma sinna ei jõudnud, sest eelmise nädala keskpaigast on meil ainult sadanud ja päris külm on. Kõik kannavad kolm kihti suveriideid ja enam ei igatse keegi puhurit taga.
Seega eelmine nädalavahetus käisime Grazi kunstimuuseumis, 24.08.2013:
Ja vanakooli relvalaos:
Enne šoppamist läksime sööma:
Ja pärast olime peast soojad:
Nüüd veidi haiglavälisest elust. Eelmise nädala esmaspäevast on kõik elanud hirmus, et oioi hakkabki vahetus läbi saama. Nii et iga päev pärast haiglat on mul 30 minutit pesuks ja söömiseks ning siis on juba suured istumised ning maailma avastamised.
22.08 korraldasid Jaapani med.tudengid meile söögiõhtu:
*
23.08 käisime suurema grupiga väljas. Palju erinevaid inimesi ja palju vahvaid seiklusi. Siiamaani saab mõne lause üle nalja tehtud :)
*
Eelmine nädalavahetus mõtlesin Viini minna, aga kuna ma olin ainus, kes oli minekust huvitatud, siis ma üksinda loomulikult minema ei hakanud. Ma olen peaaegu ainus tudeng, kes Grazist koju lendab. Teised lähevad, kas lennuki või rongiga Viini ja sealt koju. Tegelikult oli ka hea, et ma sinna ei jõudnud, sest eelmise nädala keskpaigast on meil ainult sadanud ja päris külm on. Kõik kannavad kolm kihti suveriideid ja enam ei igatse keegi puhurit taga.
Seega eelmine nädalavahetus käisime Grazi kunstimuuseumis, 24.08.2013:
 |
| Ka see valge pink oli pealkirjaga. |
Enne šoppamist läksime sööma:
 |
| Šnitsel! |
 |
| Joanneumsviertel |
***
25.08 päeval ainult sadas ja kõik olid surmväsinud, sest reedel oli suurem väljaskäimine, laupäeval muuseumid ja poodlemine. Seega pühapäeval mängisime vihmas kossu ja õhtul läksime india restorani, sest Praleene on tegelikult Sri Lankalt ja ta soovis midagi tema kultuurile lähedast meile tutvustada.
PS. Mango lassi on ikka väga hea asi.
PS. Mango lassi on ikka väga hea asi.
 |
| Meie teenindaja |
Nüüd magama. Homme on viimane haiglapäev...
Comments
Post a Comment