Sloveenia seiklused (I ja II päev)

Meie grupp. Amin teeb pilti. 

ESIMENE PÄEV: 

15.07.2013 kell 11:30 algas meie sõit Sloveeniasse. Plaanitust tund aega hiljem, aga tudengitena oleme kellaaegade suhtes alati liberaalsed. Rentsisime kaks autot ja kokku oli meid üheksa. Minu õnneks sattusin ma autosse, kus oli neli inimest ja autojuhiks Camelia. Ta oli super. Me olime auto nr 2, sest meil ei olnud GPSi ja teises autos olnud olid Valma juhtimise all.

Me otsustasime vältida kiirteid, kuna maksud on suhtelised suured ja siis saab loodust näha. Küll aga ei arvestanud selle plaani koostajad, et need teed on käänulised ja kitsad. Mõned küll mainisid seda, aga otsustati ikkagi riskida. Seega 1,5-tunnine sõit venis 4-tunniseks (kuna tegime ka poepeatuse esimeses Sloveenia külas). Aga autod oli väga mugavad ja meie Ford (hall auto, mis on ülemisel pildil) oli väga hea. Sel oli mingisugune ECO-süsteem ka peal, nii et kui valgusfoori taga seisime, siis lülitas välja, et kütet säilitada. Ja teised olid Renault Megane'ga.

Aga loodus oli küll väga ilus: mäed ja künkad ja armsad majad.

Sloveenias ööbisime noorte hostelis. Seal olid väga kenad inimesed ja ka tingimused olid üllatavalt normaalsed. Meil oli köök ja vannituba koridori peale. Koridoris oli umbes 4 tuba ja igas toas 3 inimest. Koridorid oli poistele ja tüdrukutele eraldi. Seal oli igasuguseid inimesi. Eelkõige noored, kes seljakottidega mööda Euroopat rändavad. Kohtasin seal ühte neiut Ungarist, kes õpib Inglismaal ja kelle nõbu oli just Eestist läbi sõitnud mingi turismibussiga. Näitas ühte muuseumit, kus nad on käinud ja minu üllatuseks oli tegemist Paide vallitorniga.

Esimese päeva veetsime Ljubljanas. Linn on armas, aga kesklinna vaatamiseks üle ühe päeva tegelt ei kulugi. Kuna seal oli samuti pikk nädalavahetus (neljapäevast pühapäevani), siis tänavad oli paksult inimesi täis ja seal oli igasugu lõbustusi. Plus üks jäätisemüüja hakkas meiega suhtlema (see jäätis oli nii hea!) ja ütles, et kui tahame, siis ta võib meile linna näidata. Ta tegeleb CouchSurfing'uga (Interneti lehekülg, kust leiab inimesed, kes majutavad tasuta teise inimesi enda juures, kes on mööda maailma reisimas).

 

         

Camelia & Praleene

Kõik juhtmed olid papausid täis.

Õhtul kui kesklinnast läbi jalutasime, siis inimesed tantsisid igal pool. Kohalikud mehed olid oma pillid kodunt kaasa võtnud ja hakanud muusikat mängima. Ning noored tantsisid selle saatel rahvustantse. Seda oli väga vinge vaadata.

TEINE PÄEV:

Valma sai 22-aastaseks (vist)! Seega tuli sünnipäevalast kudiagi üllatada (ja me ei teadnud, kust head sünnipäevatorti saada), nii et olin Grazist kaasa ostnud pakendi, kus oli sees olemas umbes 20 õhupalli ja suur silt "Happy Birthday". Muidugi Blanca eesvedamisel laulisme Valmale igas avalikus kohas. Ja keegi meist viisi ei pidanud, seega ilus see ei olnud. Kuid Valma oli õnnelik ja meil oli tore olla. Enne kui sõitu alustasime, siis käisime ka turul - ostsime kaasa suure laadungi puuvilju, et hiljem õhtul piknikku pidada.

Ma kahjuks avastasin, et ei saa oma StudentCard'iga Sloveenias pangaautomaadist raha välja võtta. Proovisin vist viie erineva panga automaate ja isegi läksin kahte panka nõu küsima, aga keegi ei osanud aidata. Pärast avastasin, et kaardiga maksta küll saan, nii et seegi oli hea. Ja kui suure grupiga reisida, siis on abi alati võtta. Lõpuks lahenes olukord lihtsalt: maksin meie lõuna eest ühiselt ja sain teistel endale sularaha. Aga Eestis kavatsen küll oma pangakaardi väljavahetada. Liiga palju jamasid välismaal.

Teise päeva plaan oli minna koobastesse. Me küll ei arvestanud, et me sinna alles kella kahe paiku jõuame. Aga peaasi, et sinna jõudsime. Ma kahjuks koobaste nime enam ei mäleta, aga seal on Euroopa suurim (maa-alune) kanjon. Nii et lõpuks olen selle ka oma elus ära näinud. Kuna me ostsime endale pika ekskursiooni variandi piletid, siis kokku olime koobastes kaks tundi. Pilte seal kahjuks/õnneks ei võinud teha, aga väga ilus koht oli. Saatsin mõned kaardid Eestisse teele ka, seal on koobaste nimi kirjas :)

Kuid inimeste mass, kes koobastesse läks, oli suur. Õnneks jagati meid kaheks: 1. sloveenia ja itaalia keele rääkijad 2. saksa ja inglise keele rääkijad.

Pärast koopaid pidi kuskil 15 minutit matkama ja siis liftiga sõitma, et alguspunkti tagasi jõuda. Muidugi kulus selleks tunduvalt rohkem aega, sest me hakkasime massiliselt koobastest välja saades pildistama.

.
Pärast koopaid läksime Aadria mere äärde. See oli meie ainus ranniku külastus. Kusjuures koha leidsime nii, et ma võtsi maps.google.com lahti, vaatasin kaardilt, mis koht on veepiiril ja ikka veel Sloveenias (sest rendiautodega ei tohtinud me peale Sloveenia kuhugi minna) ja valisin juhuslikult välja Pirani. Aga see oli kindlasti ka koht, mis kõigile kõige enam meeldis. Armas pisike koht, kus oli super ilus vaade. Nr 1 tegevus seal pidavat olema päikeseloojangu vaatamine ja seda me ka tegime. Ning samal ajal sõime oma mitme kilost kaasa võetud piknikuvarustust. Kahjuks selleks ajaks oli mu digika aku suht tühjal , nii et palju pilte teha ei saanud.

Aga Valma'ga juhtus selline lugu, et ta ainsana sai läbimärjaks, kuna laine murdus kaldale sellise võimsusega. Sain selle isegi pildile. Ja ta tahtis Aadria merre väga ujuma ka minna, nii et see looduse kingitus talle sünnipäeva puhul.

Huvitav on ka see, et nii Horvaatia kui ka Itaalia jäid meist 15-20 km kaugusele. Nii pagana lähedal. Kiusatus piiri ületada oli suur, aga tublide tudengitena me muidugi autokasutuslepingut jälgides neid piire ei ületanud.