Sloveenia III ja IV päev

Nädal aega on küll möödas Sloveenia reisist, aga see nädal on paksult sotsiaalset aktiivsust täis olnud, nii et ei ole varem jõudnud midagi kirjutada. 

Sloveenia 3.päeval läksime rahvusparki Triglav. Kui GPS-ga saime poolele teele, siis ülejäänud osa oli meie auto Camelia juhtumisel ees, sest tuleb välja, et me märkame märke paremini. Aga jõudsime peaaegu ilusasti kohale. Ühe korra sattusime ainult tühermaale... koos ühe teise autoga (kui autost mööda sõitsime, siis ka sealsed inimesed itsitasid oma lolluse üle). Kuna rahvuspark on tohutu suur ala, siis läksime Vintgar kuristikku. See oli ka poolel teel Bledi ehk linn, kuhu plaanisime hiljem minna. Kuna me olime seal 100% turistid ja ainult pildistasime, siis kokku kulus kuskil 3 tundi seal, kui mitte rohkem. Õnneks tagasitee oli kiirem. Aga see paik oli nii ilus. Sloveenia on üldse nii ilus. Ja odav --> tudengi paradiis. 

Kui me jõudsime nö teekonna lõppu, siis seal oli üks lisatee läbi metsa ja me mõtlesime, et jalutasime selle ka läbi, kui juba siin oleme. Kuid me ei teadnud, kuhu see tee viib. Tegin mööda mäge kiire spurdi üles, et küsida kahelt noormehelt, kuhu see tee viib. Ja tuli välja, et see viib Bledi (kuskil tund aega jalutamist). Kuna me olime autodega, siis me muidugi seda tegema ei hakanud, aga need noormehed said omajagu naerda, kuna kogu selle aja, mis ma järsust mäest üles lippasin, ülejäänud grupp karjus mu selja taga "GO, PILLI. CAN I GET A P-I-L-L-I. WOOHOO". 

Pildid soteska Vintgar'ist:

Üks hulljulge (või lihtsalt hull) oma
mehelikkust demonstreerimas.
Suurem rahvamass oli kogunenud teda vaatama.

Ilusad langevad lehed (kuna nii kuiv on).

Selle pildi tegemisel palusin ühe mehe abi,
kes minu üllatuseks oli prantslane.
Sain oma roostes keelt kasutada. 

Kuskil kella kolme-nelja aega jõudimse Bledi. Muidugi turistipunkti otsides sattusime hoopis kohalikku pulma ja Blanca muidugi otsustas teed küsida pulmapaari limusiini autojuhilt. Kõige parem oli see, et meie sihtpunkt, milleks oli järv, oli selle maja taga, kus pulmad toimusid. Nii et kolme minutiga olime õiges kohas. Kohe avanes väga ilus vaade ja nägime Sloveenia ainsat saart - Bledi saar. 

Bledi saar on vasakul see väike hunnik metsa 

Kuigi me üritasime söögikohta valida hinnakirja järgi, siis lõpuks võitis ikkagi ilus vaade ja ka see, et see oli kolmas koht, mida vaatasime (nälg oli liiga suur, et edasi liikuda). Teenindaja oli väga vahva. Küsis, kust me oleme, kuna me olime nii kirev seltskond. Ja kui me hakkasime arvet maksa, siis ta istus maha ja ütles: "Ma lihtsalt ei jõua enam". Tol päeval oli 36 kraadi väljas. Ma ei tea, kuidas teendidajad sellises ilmas üldse elus püsivad. (Aga toit oli nii hea. Ma sõin forelli. Mmmmmmm.)

Pärast söömaaega tahtis osa grupist ujuma minna ja osa tahtsid minna mäest "alla kelgutama". Tegelt oli see rööbaste peal kelk. Kuid kuna oli inimesi, kes tahtsid mõlemad teha, siis läksime kõige pealt ujuma. Esimesed vees oli muidugi Blanca ja Valma. Isegi Amin läks ujuma. Kui me olime 15 minutit jõekaldal istunud, siis lõpuks mina, Marina ja Praleene läsime ka vette. Marina ja Praleene ei olnud ujumisriideid kaasa võtnud, nii et nad pidid improviseerima. Ning riietuskabiine seal ka ei olnud, nii et vette saamine oli üks suur tsirkus. Aga lõpuks sinna ikkagi saime.

Praleene küsis mult, et kas ma tahan saareni ja tagasi ujuda. Rannalt vaadates see tundus kaugel, aga mitte niiiiii kaugel. Ma naljatledes vastasin YOLO ehk You Only Live Once (ehk sa elad vaid korra). Millegi pärast Valma, Blanca ja Praleene võtsid seda täie tõsidusega ning hakkasidki saare suunas ujuma. No ma läksin muidugi kaasa. Kui me olie poolel teel, siis me avastasime, et see saar ei olegi nii lähedal. Kuid tagasi ei raatsinud ka enam minna. Nii et saarele jõudes olime kõik suht makaronid. Istusime 15 minutit ja rääkisime juttu teiste turistide ja kohalikega, kes samuti saarele ujunud olid. Pikalt seal olla ei saanud, sest siis hakkas külm, nii et pidi tagasi ujuma. Huvitav fakt on see, et selili ujudes on väga kerge täiesti suvalises suunas ujuda. Tagasiteel me olime pidevalt omavahel hunnikus, sest selili oli kõige lihtsam ujuda. Kokku vist kulus meil poolteist tundi ujumisele. Kuid see oli kindlasti üks kõige vingem kogemus Sloveeniast.

Pärast seda oli plaan, minna ühe ilusa järve äärde, sest kelgutamiseks oli kell liiga palju. Alles kell 20 saime liikuma Bled'ist. Kahjuks kaotasime üksteist silmist ja kõigi mobiilid olid tühjad. Nii et meie auto otsustas järve suunas sõita, sest sildid olid üleval ja GPSi ei olnud (meie arvates) selleks vaja (kuid Sloveenia kaarti meil ka ei olnud). Teine auto aga arvas, et kuna meil pole GPSi, siis sõidame Ljubljana suunas. Me muidugi otsisime üksteist, aga pärast 60 minutit olime kõik alla andnud. Nii et meie sõitsime järve suunas, aga seal läheb nii kiiresti pimedaks. Seega,  kui olime 20 minutit sõitnud ja mingis veidras külas, siis võtsime ikkagi suuna Ljubljana suunas.

Kiirteele saamine oli lihtne (ja pikal nädalavahetusel olid kõik kiirteed avatud ja tasuta), aga miinus oli see, et keegi meie autos ei teadnud, millal on mahasõit. See oli päris naljakas, sest ma hakkasime mahasõite läbi proovima. Kui me olime kolmanda katsel ja ikka ei tundunud tuttav, siis neljandal korral sõitsime kuhugi Ljubljanasse. Me nägime Ljubljana lossi ja hakkasime sinna suunda sõitma, aga tee-ehituse tõttu ei saanud edasi. Seega tahtsime ühelt paarilt teed küsida, aga need vist arvasid, et me oleme politseist ja panid jooksu. Nii et me tiirutasime mõnda aega, kuni nägime 5-tärni hotelli silti.

Selleks ajaks naersid kõik autos hüsteeriliselt ja pisarad olid silmas, sest tahtsime vetsu ja me olime umbes 2 tundi autos istunud. Läksime hotelli ja ma läksin abi küsima, aga mu esimene sõnad olid: "I'm sorry but we have a problem". Selle peal mu kolm armsat sõidukaaslast lihtsalt purskasid naerma ja ka tädi ise hakkas itsitama. Me vist nägime päris veidar välja. Aga tädi oli tore. Andis meile kaardi ja näitas suuna kätte. 20 minutit hiljem olime ilusasti hostelis tagasi. Kuid just siis tulid Valma ja Praleene hostelist välja ning nad olid nii tõsised ja hakkasid meid kallistama. Praleene olevat väga mures olnud ja oli lausa Blanca ning Marina sõpradele Facebookis kirjutama hakanud, et küsida nende telefonumbreid (Austria omad ju seal ei kehtinud). Hiljem kuulsin, et neil oli seal väga pingeline õhkkond olnud.

Meil oli igatahes väga lõbus ja siiamaani itsitame oma seikluste üle :)

Panoraam ülesvõte "meie" rannast saareni 

Meie nelik pärast poolteist tundi ujumist

Viimasel päeval otsustasime ära käia Ljubljana lossis. Kahjuks ei saanud Camelia tulla, kuna ta oli eelmisest õhtust haigeks jäänud. Ta ise arvas, et võib-olla eelmise päeva kala oli liiga toores tema jaoks olnud. Plaanisime mäetippu trammiga minna, aga kahjuks ei leidnud me vastavat teeotsa, vaid hoopis selle teeotsa, mida mööda jalgi üles tuli liigeda. Ma olen päris kindel, et Marina sisemiselt nuttis. Ainult pooled meist on vist harjunud nii palju jalgsi liikuma. Teised käivad igal pool rataste või autodega. Aga tippu me jõudsime, lossi jõudsime ja isegi 15minutilise filmi nägime ära, kus oli lühike ülevaade Sloveenia ajaloost. Kuid kõige parem oli kindlasti vaade lossi tornist.

Vaade Ljubljana'le Ljubljana lossist

Lõuna paiku hakkasime tagasi Grazi sõitma ja tegime peatuse Maribor'is. Seal leidsime kõige vingema söögikoha üldse. Nad pakkusid küll Ladina-Ameerika toitusid, aga need oli head ja väga odavad. Plus sealne muusika istus Blancale ja Marinale väga.

Maribor linn väga suur ei olnud ja vaatamisväärsusi me ka väga ei leidnud. Jalutasime kuskil tund aega, istusime pargis pool tundi ja siis sõitsime tagasi Grazi. Kõik oli tagasijõudes väsinud aga ülimalt rahul.

See oli kindlasti üks vingemaid ettevõtmisi.