Skip to main content

Graz, Austria

Teine päev Grazis --> kliiniline välisvahetus on alanud! 

Täna ärkasin iseseisvalt kell 6 üles. Kui eelmine päev magada peale saabumist neli tundi ja voodisse minna kl 23, siis magasin kokkuvõttes väga palju. Kell 10:30 koputasin Shahla (neiu Azerbaijan'ist (ei tea, kuidas eesti keeles kirjutada)) uksele, minu õnnetuseks ta veel magas ja ma ajasin ta üles. Kuid leppisime kokku, et kell 11:30 lähme jalutama. Ta oli eelmine päev juba suurem tiiru kesklinnas ära teinud. Seega teadis ta suunda, kuigi ära eksisime ikkagi. Õnneks oskavad kõik siin inglise keelt ja nii saime putkas töötava onu (kuidas ta selles kuumuses veel elus on, seda ma ei tea) käest juhtnööre. Ta suutis meid suunata nii, et nägime ära kellatorni, kiriku, mingisuguse lossi ja jõudsimegi jõe äärde, kus on linnainimeste au ja uhkus - Murinsel. Otseloomulikult jalutasime üle Murinseli. See oli ka ainus vaatamisväärsus, mis külastatud sai. Pühapäeval on siin enamasti kõik ettevõtted kinni. Aga mis seal ikka, sellises kuumuses (sel momendil oli 38 kraadi) tahaks nagunii ainult dušikabiini põhjas istuda ja külma vett peale soristada. Seega kell 13 olime toas tagasi, et teha päeva teine dušš ja vältida päevakuumust. 

Kahe tunni pärast on esimene koosviibimine. Kus? Mis? Mida? Seda muidugi ei tea, sest tegemist on ikkagi tudengitega. Me usaldame üksteist ja elame üks hetk korraga.

PS. Piltide järgi peaks mul olema toakaaslane - ei ole temaga veel kohtunud, aga piltide järgi nägu tean. Nagu mittevirtuaalne variant Facebookist.
PSPS. Köök on korruse peale ühine, seal istuvad koguaeg poisid ja vaatavad telekast sporti, nii et sinna ma satun ainult oma biolaguneva prügi ära viimiseks. Prügi sorteerimine on ekstreemselt oluline - 7 erinevat prügikasti. Kahjuks on õpetused ainult saksakeelsed, nii et ma improviseerin selles vallas. 
Märka puhurit! Minu ellujäämise ainupõhjus.
Tekk ei ole siiamaani kasutust leidnud.

Murinsel jõekaldalt

Murinsel sillalt

Kellatorn kaugelt

Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...