Eile tahtsin vihma ja nüüd tahaks, et see lakkaks. Öösel kuksil kella 4st algas sadu, aga see oli selline sõbralik vihmasabin. Nii et tööle minnes oli maa märg, aga meie saime kuivalt kohale. Ja ikka oli veel kuum. Kuskil tund aega tagasi hakkas vihaselt vihma peksma. Müristab ja välgutab akna taga ning me plaanisime suure grupiga kell 8 õhtust sööma minna. Ei tea, mis sellest välja tuleb.
Täna hommikul oli nii õnnelik, et ohoo ahalaasia op ja puha, midagi uut. Tegelikkuses tehtid ainult gastroskoopia. Vaadati, et söögitoru on spastiline ja puudub korralik funktsioon ning oligi kogu lõbu läbi. Lonkisin kurvalt minema peale 25 minutit Kuid mõtlesin, et vaatan teised opitoad ka läbi ja nägin, kuidas Blanca just steriilsetesse riietesse mässiti. Ta paluti oppi assisteerima (seal tegelikult ei olnud abilist vaja, aga üks teine arst hilines). Nad hakkasid femuri repositsioneerimist tegema ja mõtlesin, et kuigi ma olen tibia oma näinud, aga vaataks seda ka siis. Tegid femuri ära, siis hakkasid sama jala tibiat repositsioneerima. Ma mõtlesin veel, et okei selle elan ka üle. Et olen küll kaks tundi juba selles opitoas seisnud, aga mis seal ikka. Ning siis nad tegid teise jala tibia ka veel! Mul oli selline tunne, et mu põlveliigesed olid plahvatanud ja istusid kuskil kurgus ja kannad pildusid tuld, kui ma raskust ühelt jalalt teisele lasin. Aga mõtlesin, et olen Blancale vaimseks toeks ja teistes opitubades midagi nagunii ei toimunud (tõenäoliselt Ambulance'is ka mitte).
Päris toredad tohtrid on need seal opiruumis. Kavatsen mõnele nende opile end sebida tulevikus. Blanca alguses põhimõtteliselt hoidis haava lahti ja imes verd, aga hiljem sai "saega" tibiast läbi lõigata ning proovida kruvimist ka. Plus lõpuks lasti tal paar õmblust teha, aga tal hakkasid käes suht värisema. Suurte kulmudega arst (maski ja mütsiga muud kirjeldada ei oska) kommenteeris, et Blancal on nagu Parkinson. Ja mingi moment pandi peale rokkmuusika ja sealt tuli lisaks kõigele muule ka "Highway to hell".
Vahepeal tuli Alex (üks kohalik Grazi poiss lastekirurgia praktikal) opiruumi ja teatas, et kell 13 toimub õmblemistund. See tähendas, et meil oli 15 minutit aega, et sisse kühveldada kahtlase etioloogiaga spagetid ja üks lihakamakas. Kuiv kook ühe marjaga jäi poolikuks. Meie õnnetuseks arst jäi pool tundi hiljaks. Kuid alustasime käsitsi sõlmimistega. Enamus vist teadsid, mida nad teevad, aga Ahmed (poiss Egiptusest) oli veidi raskustes. Ma sain kiita, et hoidsin koguaeg oma vasakukäe niiti pinge alla :)
Kell 2 oli suur koosokel ja järgmisest nädalast olen ma rohelises osakonnas. Vaatasin opiplaanist, et ma peaks kohe esimese asjana hommikul ingvinaalsonga operatsiooni assisteerima. Tõenäoliselt vahin terve nädalavahetuse Youtube'ist vastavaid videosid, sest see nädal paluti Tuneesia neiul operatsiooniga ise alustada ehk esimene sisselõige teha. Kuna ta ei olnud seda enne teinud, siis ta muidugi ei hakanud, aga kunagi ei tea, mis nad sinult paluvad. Pärast koosolekut jätkasime oma õmblemisriniga. Saime svammi tüki ja siis hakkasime tavalisi õmblusi tegema ning tegime... öaöaöa ma ei mäleta nime enam. Igatahes harjutasime õmblusi, mida tehakse liigeste piirkonda. Põhimõtteliselt teed tavalise õmbluse, kuid lisad sissepoole õmbluspiirile lähmele pindmisema õmbluse.
Nii et kokkuvõttes sain alles kell 4 haiglast minema. Siiamaani pikim päev ja nii veider, et see just reedele sattus. Nüüd on aga aeg valmistuda õhtuseks väljaminekuks... kui see toimub. Praegust käis just üks suurem pauk, millele järgnes kiirabi viiu-viiu ja helikopteri lendamise müra.
PS. Soovitati Helsingi minna, sest maailma tasemel lastekirurgid pidid ainult laevasõidu kaugusel olema ja kõik tudengid on teretulnud.
PSPS. Mitte kuskil ei tehta neil normaalset ubadest kohvi, ainult pulbrijamps. Seega minu lahendus on poest osta selline külm jook:
Kell 2 oli suur koosokel ja järgmisest nädalast olen ma rohelises osakonnas. Vaatasin opiplaanist, et ma peaks kohe esimese asjana hommikul ingvinaalsonga operatsiooni assisteerima. Tõenäoliselt vahin terve nädalavahetuse Youtube'ist vastavaid videosid, sest see nädal paluti Tuneesia neiul operatsiooniga ise alustada ehk esimene sisselõige teha. Kuna ta ei olnud seda enne teinud, siis ta muidugi ei hakanud, aga kunagi ei tea, mis nad sinult paluvad. Pärast koosolekut jätkasime oma õmblemisriniga. Saime svammi tüki ja siis hakkasime tavalisi õmblusi tegema ning tegime... öaöaöa ma ei mäleta nime enam. Igatahes harjutasime õmblusi, mida tehakse liigeste piirkonda. Põhimõtteliselt teed tavalise õmbluse, kuid lisad sissepoole õmbluspiirile lähmele pindmisema õmbluse.
Nii et kokkuvõttes sain alles kell 4 haiglast minema. Siiamaani pikim päev ja nii veider, et see just reedele sattus. Nüüd on aga aeg valmistuda õhtuseks väljaminekuks... kui see toimub. Praegust käis just üks suurem pauk, millele järgnes kiirabi viiu-viiu ja helikopteri lendamise müra.
PS. Soovitati Helsingi minna, sest maailma tasemel lastekirurgid pidid ainult laevasõidu kaugusel olema ja kõik tudengid on teretulnud.
PSPS. Mitte kuskil ei tehta neil normaalset ubadest kohvi, ainult pulbrijamps. Seega minu lahendus on poest osta selline külm jook:
Comments
Post a Comment