Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast…

Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi.

Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida.

Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tundi arvuti taga veetma ja mängu jälgima.

                                         

Väidetavalt pidanuks korrakaitse salaja peatänava poste õlitama, sest siin on kombeks postide otsa ronida. Hommikul olid need veel võivabad, kuid kahjuks polnud neid poste isegi vaja. Kui pärast playoffi oli 4 tundi sireene kuulda, siis seekord oli pärast mängu linnas haudvaikus.

 

Ka haiglas käisid kõik Eagles'i riietes ringi ja mõned naisel oli lausa ameerika jalgpalli peakaunistus. Sööklas sai rohelisi ja jalgpalli teemalisi erinevaid toite.

 

Tänavapildis olid ainult kotkastega kaunistatud riided. 

Üritasin pildistada, kuidas kõik hooned olid rohelises värvis. Nii juba mitmeid nädalaid. Täna ehk teisipäeval oli esimest korda värvid roosa-punaned sõbrapäeva puhul.

 

Aga kõik lõpes agoonias. Ka Rihanna esinemine ei leevendanud Philly inimeste hingevalu.

Lisaks üldisele hingevalule on ka tööpäevad hetkel megapitkad. 15.märts on ühe kongressi ettekannete esitamise aeg ja ülajäseme teadustiim tahab esitada 16 uuringut. Ma olen viies-kuues. Neist neljas pean ma röntgeneid vaatama. Praeguseks olen julgelt üle 1200 röntgeni läbi käinud. U 500 veel minna. Olen läbi vaadanud küünarluumurrud, siis kodarluumurrud, siis küünarliigese murrud ja nüüd igasugused kasvajad ülajasemes. Õnneks ma kodust CHOP süsteemi ligi ei saa, nii et siis eriti midagi teha ei saa, kui et muid uuringuid lugeda. Aga E-R on hetkel küll päevad venimas 11-12h peale ja tõenäoliselt niimoodi järgmised 3 nädalat. 

Kuid õnneks neid vabu nädalavahetusi annab ära kasutada. Näiteks eelmine nädalavahetus käisin (Philadelphia) Rootsi majas. Pakkusid vastlakukleid ja näitasid filmi. Kartsin, et olen ainus mitte rootsi keelt kõnelev inimene ruumis, aga ma ei ole kindel, et üldse keegi oskas. Istusin suvalisse lauda. Seal oli üks vanem naisterahvas, kes oli seal ühe oma tütrega ja oma teise lapse lapselapsega ja ta tütar oli oma naabri ka kaasa toonud. See vanem naisterahvas rootsi keelt ei räägi ja kasvanud USAs, aga tema vanemad on rootslased, kes kohtusid omal ajal New Yorkis. Hiljem liitus veel üks vanem naine meiega, kelle abikaasa oli rootslane ja kuigi teda enam ei ole, siis Rootsi maja üritustel ta ikka käib. Neil peaks varsti ABBA disko tulema ja puha.

Aga vastlakuklid, mis pakuti, olid väga uhke uhked. Kukkel oli kardemoniga, vahukoore all oli martsipani. Uhke. Kuid mingil põhjusel rootslased panevad kausi põhja piima ja lasevad oma kuklil seal ulpida. Õnneks oli mõni inimene veel seal, kes oma kuklit kuivalt ja kohviga tahtsid nagu mina. 

Ja kuigi üritus pidi kaks tundi kestma Facebooki alusel, siis kestis see 3,5h. Esimene tund kulus jutustamisele ja kuklitele. Järgmised 2h näidati meile rootsi filmi. Enne kui film hakkas, olin kindel, et peategelane kindlalt sureb. Skandinaavia film ju… neil alati kurvad lõpud. Ja nii oligi. Depressiivne muusik, kes leiab väikekülas õnne ja siis sureb õnnelikult-traumaatiliselt ikkagi ära. Skandinaavia filmi klassika. Kui tuled ruumis põlema pandi, siis kõik veidi nuuksusid seal ja pühkisid pisaraid.

Kokkuvõttes oli tore rahvas ja tore üritus. Kuigi üks kukkel oli 6$ kallis, siis traditsioonid ju peaksid hindamatud olema. Traditsiooni nimel.

Muuseumi osa oli kinni, kuid üks tädi rääkis, et varsti tuleb neil väljapanek rootsi-soomlasest ja et ma peaks kindlasti uuesti tulema. Aga hoone on uhke ja suur.

Peaaegu unustasin, aga eelmine kolmapäev oli ka kirurgide artikliklubi. Residentuuri ajal Tartus üritati ka midagi residentidele korraldada, aga asi ei läinud käima. Nüüd ma tean miks - keegi ei pakkunud veini. Üritus oli restoranis kell 18:30. Kusjuures kolmapäeviti ma ärkan 4:50, et olla tööl 6:15. Vahepeal koju ei jõudnud, sest oli vaja röntgeneid vaadata. Apurvaga koos sai restorani mindud ja kohe hakati alkoholi pakkuma. Kokku oli meid 16 inimest. Kirurgid 3-4 erinevast Philly haiglast. Fellowd kandsid kokku ette 6 artiklit ja arutati ja joodi ja söödi. Menüü oli juba eelvalikud ja ette kanti 7-käiguline õhtusöök. Koju sain kl 23ks. Õnneks käekirurgia fellow Lindsay viskas minu ja Kate koju. Kusjuures Kate sai 2,5 kuud tagasi teise lapse ja ta on tööl juba kui aega tagasi. Kate palvetas, et meie meeskond SuperBowli ei võidaks, sest lapsehoidja ei oleks see nädal lapsi hoidma tulnud. Nad elavad täiesti kesklinnas ja väidetavalt oleksid pidustused kesklinnas nädal aega kestnud ja autoga liiklemine poleks võimalik ja lapsehoidja poleks ilmunud kohale.

Kokkuvõttes põnevad ajad, aga praegu ikka krooniline väsimus. Aga mõned nädalad veel, siis on tähtajad möödas. Vist.