Skip to main content

Holi Festival !!!


Käisin eile Holi Festivalil. Algul oli minek ikka üpris kahtlane, sest netis olid kõik piletid otsas ja kohapeal sai need veel osta. Seega tegime plaani, et mina, Blanca, Candice, Anna ja Pawel (paarike Poolast, kes lähevad 6.kursusele arstis) lähme järjekorda kella 11st ja samaaegselt teeme väikese pikniku. Kuigi pileteid oli ainult minul ja Blancal vaja, sest teistel olid need olemas. Inimesed on ikka nii kenad!

Kell 11 sai Candice teada, et tema Grazis elava sõbranna poiss-sõbra sõbral on kolm piletit üle, nii et me saime endale kõik piletid. Jee. Seega aega oli üle ja Candice'i abiga tegime endale 20 euro eest kuuajased Austria SIM-kaardid. Nendega küll rahvusvaheliselt midagi teha ei saa, aga lokaalselt saame saata 2000 sõnumit, rääkida 2000 minutit ja peal on 2 GB Internet. Super! Hea tunne on kohe inimestega lihtsalt kontakti saada. Muidu oli vaja koguaeg jälgida, mida keegi Facebookis kirjutab.

Piknik on tore. (Minu jaoks uues) pargis istusime maha, poolakad olid suure lina kaasa võtnud ja neil oli home made pizza kaasas. See oli nii hea. Lisaks oli Pawel kaasa võtnud Poola halvima vodka, kuhu keegi oli lisanud šokolaadi piparmündi kuulikesi. Eriti naljakas oli ikka see, et kõikidele teistele hoiatati, et jook on kange jne. Mulle vaatas Pawel otsa ja ütles, et joo palju tahad. Ma olen ikkagi eestlane :D

Kuigi üritus hakkas kell 14, siis läksime kohale kella 15ks, sest piletipoiss ei saanud varem tulla. Ta jõudis kuskil kell 15:30. Ta tuli kolmese kambaga ja siis meie kambad ühinesid, nii et meil oli suurem seltskond. Niipea, kui sa olid turvaväravatest läbi, said esimesed värvipommid endale kraesse. Ürituse käepiletiga saime ühe koti pulbrivärvi tasuta ka. Nii et 5 minutiga olime kõik kaetud esimeste värvidega.

Seal olid ka count down'id, kus siis lugemise peale viskasid kõik värvi õhku. See oli niii vinge! Kuna ma ei raatsinud oma digikat välja võtta ja Candice'il on mingi ekstra suur ja ekstra spets Nikoni fotokas, mille ta toidukilesse mässis, siis ma jään tema pilte ootama. Seal on count down'i fotod ka olemas. 

Kohapeal kohtusime veel arstitudengitega. Üks oli lasteosakonnast ehk minuga samast majast ja teine oli Candice'iga radioloogiast, nii et ka nemad ühinesid meiega. Aga vahepeal läks muusika... sellised Ewert and The Dragonsi taoliseks, mis tähendas, et sa ei saanud väga enam tantsida ja päris palju inimesi läks ära. Kuskil kella 7 tulid peale esinejad, kes tegid veidi tugevamat ja klubilikkumat muusikat. Ja ma ei ole kunagi arvanud, et ma seda ütlen, aga dubstep on hea asi, mille järgi tantsida. Eriti kui su ümber on tuhended inimesed, kes kõik kannavad endiseid valgeid T-särke, on peast jalatallani värilised ja naudivad üritust. 

Nii kuskil 21:30 lahkusime ürituselt, olles tantsinud 6 tundi, teinud ainult 1 söögipausi (Blancal oli üks krõpsupakk sisse smuugeldatud) ja 1 WC-pausi. Kui me hakkasime kodu poole liikuma, siis mu jalad olid nii valusad. Isegi praegu nad valutavad. Muidugi mina ja Blanca eksisime ära. Blanca tahtis veel osade kohalike tudengitega kokku saada, et teada saada, mis nad teevad, siis pidime liikuma ühikasse edasi. Muidugi seda ei juhtunud, Blanca küll kohtus nendega, aga enam ta ühikasse ei liikunud. Läks nii nagu ta oli - pool Shrek ja pool Smurf kuhugi välja edasi. 

Kuna see park on ühikale lähedal, siis ma lasin jalga ja läksin küürisin ennast edukad pool tundi duši all. Vesi oli esimesed 10 minutit erksinine. Ma olin ikka lõpuks nii väsinud.

Aga praegu mõtlesn, et see oli ikka üks kuradima vinge kogemus!

PS. Pärast lisan pilte juurde :)

Esimesed pulbrid!

Esimeses reas vasakult: Maika (kohalik pediaatriast), Candice, Blanca, Anna (Poolast).
Taga: Pawel ja mina

Söögipaus. Sanitaarsed tingimused olid sellised. 





Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...