Graz - linn, kus eksib alati ära

Tänane hommik algas kõigile tudengitele kell 6, sest kell 7 pidime juba maja ees olema. Muidugi hilines Takeshi (kohalik juht) 10 minutit ja siis avastasime, et kaks neiut oli puudu, nii et liikuma saime alles 7.30. See oli üpris halb uudis üldkirurgia tudengitele, sest nad pidid sel ajal juba kohal olema. Minul õnneks mingit tähtaega ei olnud.

Lastekirurgiasse läks peale minu veel üks hispaanlanna Blanca. Kuid lisaks oli seal muude vahetusprogrammidega kaks neiut Albaaniast (need tsikid oli hämmastavad - puhvis juuksed, tugev meik, sätendavad särgid, erkroosad varbaküüned, pikad sädelevad küüned), üks kutt Egiptusest (kellele egiptlased ei meeldi) ja üks kutt, kes mul meelde ei tule, aga ma tean, et olemas on. Meid jagati kahe kaupa osakondadesse. Mina olen esimese nädala Ambulance'is ehk siis Eesti mõistes EMOs koos ühe albaanlannaga. Muide ta kadus kell 12 kuhugi ära.

Jägmised nädalad olen rohelises osakonnas ehk plaanilised lõikused, siis on veel sinine ja kollane/punane. Ma enam ei mäleta, mis need tähendasid. Hea kui ma õigel nädalal õigesse osakonda oskan end sebida.

Tänane päev on üldse väga segane olnud. Jube keeruline oli kohaleminek: palju pöördeid ja vähe tähelepanu. Ning haiglas pärast kolmandat ringkäiku jäi vist juba midagi meelde ka, homme testin seda teooriat. Kuigi lõuna ajal sain kolmanda katsega alles kohvikkuse (see on 2. põrandaalune korrus). Sööklas on neil selline huvitav süsteem, et sa saad kaardi, kuhu laed raha peale. Selleks on eraldi rahaautomaat olemas. Ja kõige vahvam on see, et 2.80 eest saad supi, salati, suure prae ja magustoidu, mis tegelikult oli lihtsalt jogurt. Ise saad kahe menüü vahel valida. Ma muidugi valisin spagettid, sest sellest sõnast ma sain aru. Supp oli kergelt kollakas vedelik veidrate kuubikutega (täistera leib, riis, saepuru?), aga muu söök oli minu jaoks arusaadav ja maitsev. (Eelmisest tudengist oli mu kaardile jäänud 1.40. Jei!)

Kuskil kell 9 juhatati mind EMOsse lastekirurgias tudengite eest vastutava kirurgi poolt, nägi välja nagu George Clooney ;). EMOs oli suuuuuuuur vaikus. 2-3 patsienti tunnis ehk käis läbi. Ja see oli kahe ruumi peale kokku. Õnneks oli seal üks tore 3. aasta intern, kes viitsis mulle kõike inglise keelde tõlkida. Üks õde suhtles minuga ka rohkem, teine õde nii väga ing.k ei osanud. Pluss (ma arvan) vastutavkirurg napisõnaliselt tõlkis mulle diagnoose, nii et kõige hullem ei olnud. Saime isegi oma telefonid, et kui on opid ja nad vajavad lisakäsi, siis nad helistavad meile ja me peame opisaali kohale ilmuma. Kuna ma olen EMOs, siis mulle see nädal keegi õnneks helistama ei hakka. Ka Blanca, kes on praegu kuskil värvilises blokis, ei käinud täna opil. Ta oli seotud pigem postop patsientidega.

Tõsine probleem kerkis siis, kui oli aeg koju minna ja ma avastasin, et ma isegi ei tea, mis tänaval mu ühikas on. Õnneks sai see netist järgi vaadatud ja seesamune intern hakkas mulle teed juhatama. Joonistas ilusasti kahe kaardi peale punase joonega, kuidas oleks kõige lihtsam ja kiirem ühikasse jõuda, sest ta ise on samas ühikas kunagi elanud. Õnneks või kahjuks sattusime Blancaga samal ajal koju minema, Blanca on selline tõeline tuulepea ja tal on alati lõbus. Nii et kui me kaks kokku saime ja koju hakkasime minema, siis 15-minutiline kodutee venis tunnipikkuseks. Esiteks eksisime juba haigla alal ära (seal on iga osakond ERALDI majas, neid ühendavad maa-alused koridorid), siis pidime leidma kitsa tee, kuid suutsime kaks korda ummiktänavasse jalutada. Pärast pidime kaks korda tagasi liikuma ja lõpuks jõudsime koju. Plaanime Blancaga kell 7 homme startida, kuigi peame alles 7:45 hommikusel koosolekul olemas. Parem karta kui kahetseda.

Mainiks veelkord, et see intern oli übersuper tore. Andis mulle soovitusi, kuhu nädala sees pidutsema minna ja kuhu nädalavahetusel ja mis jooke kindlasti pärastlõunal proovida. Ta rääkis veidi ka Austria arstinduse süsteemist: nad õpivad 6 aastat, siis on 4 aastat internatuuri ja siis algab alles residentuur. Nad ei saa enne üldarstina töötada, kui ei ole internatuur läbitud. Nii et meie Eesti süsteem on üle prahi!

Eile oli ka esimene sotsiaalõhtu. Saime kõik omavahel enam-vähem tuttavaks. Suurem osa siinolijatest on 3. või 4.kursuse lõpetanud. Soome neiu Valma on 2. kursuse lõpetanud ja ta teeb anatoomiat siin ning Shahla on 5. kursuse lõpetanud (ta on 22aastane, läks 5 a kooli ja neil on 11 klassi ainult). Shahla teeb LOR-kirurgiat. Ütles, et tema päev oli väga monotoonne - vaata kurku, vaata nina ja vaata kõrvu. Arst ei jõudnud talle pidevalt tõlkida ka, nii et ta saigi ainult õõnsusi imetleda.

Praegu jõudsin just pikalt ringkäikgult. Käisime tüdrukutega peatänaval (mille nime ma ei mäleta), jõe ääres ja "supermarketis" (suuruselt nagu Eesti Comarket, aga parema kvaliteediga kaup). Tagasiteel suutsime jällegi ära eksida. Õnneks Shahla ostsis endale Austria SIM-kaardi ja GPS funktsiooni kasutades jõudsime suurema ringiga koju tagasi.

PS: tüdrukute all mõtlen ma kahte Taani neiut Praleene ja Camelia; Shahla; kaks Hispaania plikat Blanca ja Marina. Kusjuures taanlannad ja Shahla on muslemid, kuid ainult üks neist palvetab igapäev. Siiski isegi kõige liberaalsemad neist küsivad nõusolekut oma perelt või poiss-sõbralt, mis riietega nad välja võivad minna jne. Kuna meil on selline naiste kamp, siis probleeme pole veel kerkinud. Aga kui me ujuma plaanime minna, siis on vaja leida privaatsem koht, et kõik saaksime minna.

PSPS: riided saime haigla poolt. Need on pikad valged püksid ja ülipikk kittel. See kittel on päriselt mulle poolde säärde. Kui ma kõnnin, siis ma pean arvestama, et kuskil meeter minu taha ulatub valget riiet (eriti lifti sisenemisel).