Skip to main content

Veel oleme elus

Kolm nädalat on läbi ja veel oleme elus. 

Kolmapäeva hommikul oli see pooleteist tunnine koolitus olnud. Ma ise küll sinna minna ei saanud, sest olin tol päeva akuuttilääkäri ehk siis võtsin ägedaid infektsioone vastu. Aga Brita käis seal ja rääkis edasi, et oli tulnud kiitus patsiendilt. Lugu oli selline, et patsient pidi Brita juurde minema, aga õde ei olnud aega talle lisanud ja siis ma võtsin ta ise erakorraliselt vastu. Muidugi oli see too härra, kellel oli diabeet ja miskipärast polnud õde tema suhkruarve üldse korrigeerinud. Ehk siis hakkasin mina oma "äärmiselt" laiade teadmiste juures korrigeerima tema diabeedi ravi (härra on süstija). Ning kõigele lisaks oli tal EKG:s hulgaliselt nii kodadest kui ka vatsakestest lisalööke. Kuna see südame asi kaebusi ei põhjusta, siis Soomes seda ravima ei pea. Ja kahjuks sai diabeediõde vist pragada, et patsienti rohkem juhendanud pole.

Mina ja Brita vist oleme ka põhiline inspiratsiooni allikas Raijale (ylilääkäri), sest hommikusel koosolekul oli rääkinud, kust saab leida uuriniretensiooni ravijuhiseid (minu patsient), kuidas mingit muud ravi teha (Brita patsient) jne jne. Brita ja Pille olevat olnud läbivad nimed tol hommikusel koosolekul. Aga see ei olnud üldse pahandavas toonis. Pigem teistele teadmiseks ja niisama väike huumorinurk eesti tudengite kulul. Tegelt on õed ja arstid siin väga sõbralikult. Võib-olla on asi ka väikeses kollektiivis, sest kiirelt õpib siin kõiki tundma.

Teisipäeval oli Brita päivystyses ja mina läksin poole päeva pealt appi. Ulmeliselt palju patsient oli. Kuid ka päris huvitavaid juhtumeid oli. Seal tuligi see uriiniretensiooni mees. Soomes muidugi peab tegema siis kõigile eesnäärme uuringu. Tegin siis seda minagi ja voila! Patsient sai ravitud pärast digitaalset (sõrmega) soole lõpposa uuringut ja lippas minu uuringulaualt kohe vetsu.

Täna olin terve päeva üksinda päivystyses. Kõige hullem päev ei olnudki. 12 patsienti, kellest üks oli potentsiaalselt eluohtlik. Aga ka tema ei tahtnud otse kõrgemasse etappi minna. Ehk siis panin talle nädalavahetuseks südamepuudulikkuse ravi peale ja järgmine nädal läheb kardioloogile, sest tema rütmur millegi pärast ei toiminud. Lisaks olid kaks esimest patsienti lõikehaavad, nii et sain seal inimesi kokku õmmelda. Esimesega käed ikka värisesid, aga teine oli 13a poiss ja siis oli juba natuke kodusem tunne.

Muidu kolmapäeval oli meie kodu ukse taha jäetud ka kott uute puhaste voodipesude ja rätikutega. Korteriomanik oli muretsenud, et me elame vist roppuses. Igatahes tuli ja võttis meie mustad riided ka endale koju, pesi need ära ja tõi neljapäeval tagasi Kutsus veel saunaõhtule (Brita reaktsioon pärast tädi lahkumist - selle vana mehega sauna??) ning tõi meile pannkooke.

Elu üle siin ikka kurta tegelt ei saa. Kui vaid töö juures nii palju vastutust ei oleks :)
Kõige tähtsam punane nupp arsti laual.



Kingitus: puhtad linad ja rätikud.




Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...