Skip to main content

Orimattila - miks me jälle Soomes oleme?

 Orimattila 01.02.2015 hommikul, vaade elutoa aknast.

Oleme mingil veidral põhjusel jälle Britaga otsustanud Soome tööle tulla. Praegu (päev enne esimest tööpäeva) mõtlen küll, et miks küll. Eestis oleks olnud nii hea lihtne. Juhendaja ei oleks sust väga hoolinud, lasknud minimaalselt midagi teha ja tõenäoliselt oleks iga päev kell 12 kodus. Nüüd aga peab uuesti Soome süsteemi sisse elama. Vähemalt on see meie teine tulemine. Midagi ehk mäletab eelmisest suvest. Ja tegemist on Attendole kuuluva tervisekeskusega, nii et tõenäoliselt kõik teised arstid saavad meist paremat palka. Seega, kui oleme kobad, siis ei ole nii häbi teiste ees. 

Aga veidi Orimattilasse jõudmisest. Eesti pinnal läksid asjad kõik libedalt, kuni laevapiletikontrollis Brita vahele võeti ja öeldi, et olete valel laeval. Tuli välja, et hakkasime Baltic Queenile just marssima. Ja viga tulenes sellest, et oleks pidanud mööda koridori edasi liikuma ja siis parempöörde tegema. Aga massid liikusid vasakule ja me liikusime nendega kaasa. Õnneks jõudsime õigele laevale. Sõit oli rahulik, umbes pool tundi enne Soome vetesse jõudmist hakkas keskmisest rohkem kõigutama, aga meil oli tip-top olla. 

Helsinkis hakkasime oma massiivsete reisikottidega Länsisatamast Kamppi (bussijaama) suunas liikuma. Retk kestis oodatust kauem, sest teed on paksult pisikest kruusa täis talve ajast. Vihase jõuga sai kohvreid järele tiritud. Aga kohale jõudime, 15 minutit oli isegi varuaega. Ja bussisõit läks kenasti (aga neil ei ole bussis WiFi't!). 

Meil oli Lahtis 10 minutit aega ühelt bussilt teisele liikuda. Kuna Lahti bussijaam on ikka üpris tibatillukene, siis sellega probleeme ei tulnud. Küll aga Brital oli vaja kangesti vetsus käia ja seal maksis see üks euro. Kui Brita oli mündi automaati sisestanud, sai ta aru, et see on meeste WC. Aga raha juba antud, et mis seal ikka. Piilus sisse, vaatas et tühi ja läks vetsu. Vetsus olles üks mees tuli ka ja nii Brita hängis seal, kuni härra ruumist lahkus, et ise oma põgenemiskatse ette võtta. 

Hakkasime Orimattila bussi suunas liikuma, isegi uksed olid bussil kõik lahti ja pagasiluugid ka avatud.. aga bussijuhti ei olnud. Meie kui õiged eestlased, siis ootasime lumesajus (pilet näpus), et millal bussijuht tuleb. Kui mees lõpuks uksest välja astus ja meid märkas, siis kohe sõbralikult hüüdis, et tüdrukud, miks te õues seisate, kui bussis on hea soe. Jäime vastuse võlgu. Meid on nii üles kasvatatud. Ja kui lõpuks oma pileti ka talle andsime, siis ütles, et poleks sedagi vaja olnud. Tal meie nimed kuskil paberi peal kirjas. Nad teadsid meid Lahti bussilt oodata. Keerulised need sõbralikud Soome süsteemid. 

Lahtis tuli kohe üks 60aastane tädi küsima, et kas teie olete need tüdrukud. Ja siis sabas seisis tal vaguralt kleenuke abikaasa lipsu ja pintsakuga, kes siis viisakalt võttis minu ja Brita koti. Britaga kartsime, et nüüd see mees küll murdub nende kottide raskuse all. Aga võeti meid auto peale, tehti kiire tutvustus linnast. Algus tundus suurem, aga kui ise õhtul sinna korraks liikusime, siis väga suur enam ei tundunud. Ristmikul oli just mingisugune õnnetus juhtunud - kiirabi, politsei ja tuletõrje olid väljas. 

Teel korterisse meie üüritädi jagas kaardimaterjali, mille ta oli kodus ise välja printinud. Siis seletas, et oli korterisse meile igasugu rätikuid ja linasid veel toonud. Vaene vagur soome abikaasa tõenäoliselt tassis need kõik sinna. Aga korter on ilus. Kapid on küll väga tühjad. Vähemalt on olemas meil pott, pann ja plastmassist kollased sidruniga (laste)nõud. Kõik esmasvajalik on õnneks olemas. 

Kui korter oli üle antud, siis paarike lippas kohe kellegi juubelisünnipäevale. Meie Britaga siis otsustasime tempokalt poodi liikuda, et Internet mobiili hankida ja kappi süüa osta. Astusime majast välja ja pöörasime paremale.. tänavanimed nagu sobisid. Kõnnime natuke aega ja kõik oli jube metsik ja lumine ning viitas nagu ära eksimisele. Lülitasin Interneti sisse ja oi näe - vasakule oleks pidanud kohe pöörama. Aga poodi jõudsime. Tee peal nägime ära, et meil on ilusad jooksuteed puude vahel ja liuväli üle tee. 

Igatahes üks öö on nüüd seljataga. Ootame hirmuga homset ja täna ehk jõuab siis tervisekeskus enneaegselt üles otsida, et hommikul päris kaduma ei läheks. 


Praegu on Soome telefoninr 041 365 0516 (Brita kolm viimast numbrit on 515





Söögilaua kaunistus.
Õnneks ei ole eluskalad.







Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...