Skip to main content

Vähemalt oli reede.


See nädal lõpes töö juures küll natuke depressiivsel noodil. Üks naisterahvas, kelle ma kiiremas korras ultrahelisse ja kolonoskoopiasse saatin teisipäeval (sai juba kolmapäeval uuringule - mu sõna isegi maksab midagi), jõudis käia ainult ultrahelis ja seal kerkis kasvaja küsimus õhku. Tegin kiire saatekirja keskhaiglasse, aga pidin talle teatama, et saatekiri on tehtud, kuna maksas olid muutused, mis võivad olla metastaasid, aga ei pruugi seda olla. Kuid edasi peab uurima. Siis eile avastasin, et ta on oma kohaliku arsti juurde pöördunud, kuna oli ärevusega nüüd jamas. Igatahes.. mõnikord on meditsiinis koledate uudiste teatamine kole asi.

Ja siis sain esimest korda elus tromboseerunud hemorroidi avada. Jällegi uus õppetund eluks: need veritsevad väga mehiselt. Komprimeerisin küll ja jäi isegi pidama, aga nii pea, kui patsient laualt püsti hüppas, oli põrand verd täis. Päris kole vaatepilt. Ei olnud kõige ilusam reedene tööpäev. Ma olin tegelt pahane ka, et nö tavalisele vastuvõtule pannakse mulle minikirurgiline protseduur. Oleks võinud esmaabisse või akuutti (seal avati ta hemorroid esimest korda) saata. Vähemalt oli päeva viimane patsient. Aga põrandat sain ikka lapikestega puhastada. Brrr kole.
PS. hemorroid soome keeles on peräpukama (hääldad peräpugama, naljakas sõna).

Aga vähemalt ei tulnud üks 17aastane stressis noormees kohale. Muidugi on kurb, kui tal on tegelt depressioon ja ta ei saa adekvaatset ravi, aga masenduse diagnoosimine on üks raskemaid asju. Noorte puhul peab veel diferentseerima noorukile omase masenduse ja kliinilise depressiooni vahel. Piiratud sõnavaraga on seda kõike veidi raske teha. 

Aga veidi blondide eesti naiste elust Soomes. See nädal töölt tulles tuli mõte, et peaks postkasti piiluma. Meie õnneks on postkastid siin lukuta, sest no keegi siin vist ei varasta. Ja naabrivalve on tõenäolisemalt kõrgemataselisem kui politsei järelvalve, sest vanemaealiseid tädikesi siin valve jaoks jätkub. Igatahes.. postkast oli paksult asju täis. Ning üks kiri oli isegi oluline - oli juba 5.veebruar saadetud ja me pidime selle allkirjastama ning Attendole tagasi saatma. Kolmenädalase hilinemisega, aga vähemalt sai see saadetud.  

Nüüd hakkame oma esimest rahulikku nädalavahetust nautima. Lõpuks kahekesi :D


Postkasti varandus

Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...