Skip to main content

Kyllä, kyllä


Kui ma eile tulin suhteliselt rõõmsameelselt koju, siis täna mitte nii väga. Eilsest kaheteistkümnest patsiendist ei tulnud mu kiirvastuvõtule (päivystys) kolm kohale, nii et olin enam-vähem aega, et patsient vastu võttu, uuringud või ravi määrata, kirjutada. Elu oli ilus. Oma juhendajat küll ei ole, aga kõrvaltoa Ville (jep, Ville ja Pille on kõrvuti ruumides) aitas mind piisavalt. Sain isegi kl 17:15 töölt minema.

Täna läksin kell 7:50 kohale ja teadsin, et mul tuleb päeva jooksul üks südamehaiguse patsient ja rinnavähk küsimärgiga. Algas tempokalt, kõik patsiendid olid kroonilised, tööd oli nii palju. Ei saanud päeva jooksul midagi sisse kirjutada. Pidin kirjutama mõned saatekirjad (see tähendb A4 teksti soome keeles, miks ma arvan, et see patsient sobib eriarztile rohkem ravimiseks). Kirjutamistöö algas kell 15:00. Esimese patsiendi ja saatekirjaga sain alles kl 16 ühele poole. Ülejäänud üksteist patsienti suutsin kahe tunniga sisse kanda. Ning kõige lõpuks oli mul väike hunnik e-retsepte, mida ma pidin uuendama. Aga see uuendamine käib ka nii, et ma pean üle lugema, kas see ravi ikka sobib patsiendile. Mina muidugi alustan üldse sellest, mis ravimi toimeaine on ja siis otsin üles, mida see toimeaine tegeme peaks. Tohutu palju tööd. Nii et koju hakkasin sõitma kell 19 ja kohale jõudsin kell 19:30. 

Nüüd oli meil Britaga pisike saunapidu, kuna pead on otsast ära kukkumas. Homseks on ettekirjutatud õnneks/kahjuks vaid kolm patsienti. Ei pea suurt midagi ettevalmistama. Neist muidugi üks on jälle kasvajakahtlane, aga eks otsuse langetan kohapeal. Keerulisemad patsiendid kutsun natuke aega hiljem tagasi. Kui kaebus püsib --> siis uurin edasi. (Sellised soovitussõnad sain Soomes töötavalt Eesti arstilt.)
Või õigemini, siis olen jõudnud kodus miljon artiklit läbi lugeda antud haigusest ja kindel plaan on olemas, just eriti Soome süsteemis toimiv plaan. 

Aa! Ja täna käis 25 nädalat rase naine, kes kaebas kontraktsioone. Tegelikult ei olnud seal midagi hullu, aga mul kulus 15 minutit, et kuskilt loote (soome keeles sikiö kih-kih) südamelöökide kuulamise masin üles leida. 

Ütlesin õdedele, et homseks pangu mulle üks lisapaus hommikusse aega, sest muidu ma olen omadega nii jännis. Iseasi, mida kuskil bossid või asjad ütlevad. Ma üldse ei tea, kes haigla eest vastutab. Kas keegi üldse jälgib, mida ma teen. Istun üheksa kuni üksteist tundi üksinda oma toas, ainult patsiendid vahetuvad.

Ööd olen ka suht magamata olnut. Ma magan akna all ja kuna õhtupäike kütab korteri nii üles, siis aken (ja mõnikord ka rõduuks) on öösel lahti. Hetkel on mul kolmteist sääsepunni. Pühapäeva öö vastu esmaspäeva veetsin nii, et kuulsin sääsepininat ja lootsin teki alla mitte ära lämbuda. Pärast kahetunniseid kannatusi suutsin selle elaja maha lüüa. Aga uni jäi lühikeseks.

Kuid patsiendid on imetoredad! Rahulikud. Keegi ei ole pahane, kui peab veidi ootama.

Meie imeline üht suurt soomlast
või kahte eesti naist mahutav saun.

Üritasin ringvaadet teha. Ei tulnud välja.
Vannitoa "tagaosas" on saun.

Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...