Kolmas päev

Nii.

Eilse päeva veetsin Nataliaga. Kuigi ta algus ei jätnud üldse sõbralikku muljet, siis tegelt oli ta väga armas ja rahulik inimene. Aga mul on veidi tunne, et ta ei ole sinna soomlastega segunenud ja on selline üksik hing. Kuskil maja peal pidi üks Olga ka olema. Ehk nad on sõbrannad. Kuid kurb uudis on see, et Natalia läheb kuhugi uude linna tööle augustist ja jätab mu maha. Ta on ka muidu sama vahendusfirmaga seal.

Ja tõenäoliselt oli mul Natialiaga sellepärast lihtsam, et tema soome keel on aeglasem. Need kohalikud soomlased lihtsalt vatrad nii pagana kiiresti.

Tänase päeva veetsin Villega. Ville on hästi akadeemiline olemisega. Räägib supermegakiiresti, nii et patsiendiga vesteldes ei saanud ma ta jutust 1/2 aru. Kui ta minuga meditsiiniliselt rääkis, siis ma sain temast vähe rohkem aru. Üldse on Imatra tervisekeskuses ülisuur vastutus. Õigemini Natalia patsiendid tundusid mulle hoomatavad, kuid Ville omad oleksin kõik saatnud eriarstile. Ville tegi lisaks kolm põlvesüsti, ühest põlvest imes veel paarkümmend milliliitrit vedelikku välja. Ja see käis nii kibekiiresti. Silmagi ei jõudnud pilgutada, kui juba järgmisel patsiendil hormoonvedelik põlves loksus. 

Täna leppisin oma vastutava arstiga, et homme üritan oma esimesed patsiendid vastu võtta. Kuid pärast Ville-päeva ei ole just eriti enesekindel tunne. Ei oska soome keelt ja patsientide ravimise kogemust ka ei ole. Paide EMOs oli hea kõik perearstile suunata. Nüüd karma maksab kätte ja tuleb hakata neid EMO-heidikuid ravima. 

Ville muidugi soovitas, et kõik vastused leian Terveysportist. Suurim miinus on muidugi see, et diagnoos peab teada olema. Muidu ei oska midagi otsida. Ja kõik ravijuhised on vähemalt kümme lehekülge pikad. Ma oma 30-minutilise vastuvõtuajaga jõuan heal juhul poole peale. 

Minna lubas mulle mingisuguse patsientide valiku teha. Loodan, et saan sellised ilusad ja lihtsad patsiendid, kellele piisab Paracetamoli välja kirjutamisest. Või lapsed mõne kerge põletikuga, kellele võin Amoksitsilliini määrata.

Üldisest elust veel nii palju, et absoluutselt kõik on supermarketides laktoosivaba. Täna kulus meil Prismas jogurtiletis umbes  kaheksa minutit, et esimene tavaline jogurt üles ei leida. Brita on päris kindel, et Eestisse jõudes saab tema soolestik šoki normaalsest toidust. Hinnad on siin ka muidugi kallid. Üks saiake maksab minimaalselt üks euro, ühe liitrised mahlad üle kolme euro. Kõige üllatavama hinnaga on 0,5-liitrised Coca-Colad ja Fatad, mis maksavad üle kahe euro. Ja koogid, mis Eestis maksavad 4-5 eurot ja mõtled, et kas ikka raatsib, siis siin algavad väikeste kookide hinnad kümnest eurost.

Aga nüüd on aeg sauna minna, sest kui korteris selline funktsioon olemas on, siis ometigi peab seda kasutama. Väike lõõgastus enne homsest närvisurmapäeva.