See tähendab nädala selgroog on murtud. Jei.
Täna avastasin keset päeva, et mulle ei ole homseks patsientide listi tehtud. Siis olin juba suhteliselt veendunud, et mind vallandatakse. Sain eelmine nädalavahetus teada, et üks noor lasti oma tööpostilt lahti mingitel veidratel põhjustel. Oli 4 nädalat juba tööl olnud, kui see juhtus. Pärast seda uudist võttis seest värisema küll. Kunagi ei tea, millal keegi kuskil midagi otsustab. Firma ju räägib haiglaga, aga meile keegi sellest köögiosast ei räägi. AGA õnneks kl 14 keegi avas mu patsientidelisti homseks. See oli küll tühi, sest ma võtan kiirelt tulnud patsiente vastu (nüüd). Minu juhendaja Minna plaan oli, et mulle on eelnevalt registreeritud patsiendid listis, aga ilmselgelt see korraldus on unustusse vajunud ja võtan neid patsiente nii vastu, kui's neid tuleb.
Näide, kuidas käib minu patsientide vastuvõtt:
Hommikul käis muidu üks patsient, kellel oli roospõletik ja tuli minu juurde kontrolli ja järelravi määramiseks. Pole kunagi enne pidanud roospõletikku ravima, tavaliselt on siseosakonna rida. See patsient sai nädal aega lihasesiseseid süste. Nüüd oli põletikunäitajad langenud ja võinuks alustada suukaudset ravi. Toetusin terveysporttile ja motiveerisin end sisemiselt: "Jah, see peab ju olema korrektne ravi." Muidugi juhises oli ravi pikkus 2-3 nädalat. Kuna üks nädal on päris suur aeg ravi seiskohalt, siis ma määrasin ta juba ühele nädalale otsa veel 13 päeva ravi, nii et kokku umbes 20 päeva. Ville küll päeva lõpus ütles, et oleksin võinud ka lühemalt teha, aga sobib ka nii. Esmaskordse roospõletikuga võib lühemalt teha. Aga see oli minu esimene roos ja parem karta, kui kahetseda.
Eile oli veel üks noor (40ndates) naisterahvas, kes oli kuus päeva pead valutanud. Võtsin vereproovid ja siis ta kadus nagu vaatepildist ära. Kolm tundi hiljem tuli õde ja ütles, et nüüd olukord hullenes. Minu ainus mõte oli: "Ta on ikka haiglas? Miks me talle siis ravi ei teinud?" Patsient oli jälgimisruumi paigutatud, aga mulle unustati öelda. Igatahes saatsin ta keskhaiglasse ja põdesin, et saatsin nüüd nii kerge haigusloo kõrgemasse etappi. Aga tundus selline kahtlane.. kuus päeva on ikka jube pikk aeg samamoodi valutada. Õnneks või kahjuks oli talle täna siis magnetuuring tehtud, mille järgselt sai krambid. Nii et ju seal midagi on. Loodan, et nüüd saab õigeaegselt pädeva ravi kätte. Endal ka hing kohe kergem. Vahel tasub see liigne muretsemine (ja patsiendi edasi saatmine) ära.
- Listis on lühidalt põhjus, miks patsient tuleb
- Haarab paanika. Patsiendi lugu kiirelt lahti - kas on sama põhjusega enne käinud? Kuidas teda raviti? Ei ole?! --> Kiiresti avan terveysportti.fi ehk kõik Soome ravijuhendid. Ultrakiire otsing: mida teha, uurida, ravi.
- Patsient tuleb sisse. Räägime juttu.
- Aeg otsustada, mida teha. Vaatan Ville listi - tal on liiga palju patsiente, ei saa segada.
- Motiveerin end: "Pille, otsusta nüüd! Tee ära!"
- Lähtun terveysporttist ja määran ravi (enda jaoks tõenäoliselt esmakordselt).
- Raskemad juhud kutsun tagasi. Uurin kodus. Uurin Samantalt (Eesti arst, kes lõpetas 1a tagasi ja on nüüd Soomes olnud).
- Kirjutan vigases soome keeles kokkuvõtte programmi. Loodan, et kõik vajalik sai tehtud (siiani ei ole veel märkusi tehtud).
Hommikul käis muidu üks patsient, kellel oli roospõletik ja tuli minu juurde kontrolli ja järelravi määramiseks. Pole kunagi enne pidanud roospõletikku ravima, tavaliselt on siseosakonna rida. See patsient sai nädal aega lihasesiseseid süste. Nüüd oli põletikunäitajad langenud ja võinuks alustada suukaudset ravi. Toetusin terveysporttile ja motiveerisin end sisemiselt: "Jah, see peab ju olema korrektne ravi." Muidugi juhises oli ravi pikkus 2-3 nädalat. Kuna üks nädal on päris suur aeg ravi seiskohalt, siis ma määrasin ta juba ühele nädalale otsa veel 13 päeva ravi, nii et kokku umbes 20 päeva. Ville küll päeva lõpus ütles, et oleksin võinud ka lühemalt teha, aga sobib ka nii. Esmaskordse roospõletikuga võib lühemalt teha. Aga see oli minu esimene roos ja parem karta, kui kahetseda.
Eile oli veel üks noor (40ndates) naisterahvas, kes oli kuus päeva pead valutanud. Võtsin vereproovid ja siis ta kadus nagu vaatepildist ära. Kolm tundi hiljem tuli õde ja ütles, et nüüd olukord hullenes. Minu ainus mõte oli: "Ta on ikka haiglas? Miks me talle siis ravi ei teinud?" Patsient oli jälgimisruumi paigutatud, aga mulle unustati öelda. Igatahes saatsin ta keskhaiglasse ja põdesin, et saatsin nüüd nii kerge haigusloo kõrgemasse etappi. Aga tundus selline kahtlane.. kuus päeva on ikka jube pikk aeg samamoodi valutada. Õnneks või kahjuks oli talle täna siis magnetuuring tehtud, mille järgselt sai krambid. Nii et ju seal midagi on. Loodan, et nüüd saab õigeaegselt pädeva ravi kätte. Endal ka hing kohe kergem. Vahel tasub see liigne muretsemine (ja patsiendi edasi saatmine) ära.
Comments
Post a Comment