Honkaharjun sairaala

Esimene päev on õnneks läbi. Täna oli selline üksik tutvumispäev. Läksin haiglasse, siis infolaua tädid olid nii toredad, üks juhatas mind oma käe kõrval õigesse hoonesse, kus mul oli vaja lepinguid teha. Siis sealt hoonest juhatas mind teine tädi jälle tagasi, sest ta sai ilmselgelt aru, et mina tema sooma keelt ei mõista. Kui aus olla, siis tal oli kohutav diktsioon. Mina diagnoosisin tal laisa keele. 

Kuna minu juhendajal oli kaks kiiret patsienti, siis pandi mind üksikusse vastuvõturuumi, kus ma tund aega istusin. Õnneks sairaanhoitaja ehk õde näitas, et nende arvutiprogrammis on olema katsepatsient. Siis istusin ja mängisid programmis erinevaid asju läbi. Üksinda. (Loodan, et see oli ikkagi katsetamiseks mõeldud patsiente ja ma päriselt mingeid lolluseid kuskile ei salvestanud.)

Lõpuks tuli mu arst ja rääkisime veidi. Temaga oli hea rääkida. Hästi rahulik ja sõbralik. Kannatas mu puterdamist ja kõiki garammatiliselt vigaseid lauseid. Kuna tal endal oli plaanis vaid üks patsient kell 13:40, siis ütles, et lähme kohvipausile. Õnneks tal tuli enne kohvipausi üks ninamurruga noormees. Nii et ma veidi sain näha kuidas ja mida tehakse. Ja pärast kohvipausi tuli varakult see üks oodatud patsient. Tädil oli vasaku õlaliigeses vedelik. Seal muidugi arst ainult natuke palpeerib, lükkab nõela sisse ja vaatab, kas saab midagi sealt liigesest või ei. Esimese torkega ei saanud, siis vahetas asukohta, sealt ka ei saanud. Selle peale otsustati, et ju siis pole enam vedelikku ja neljapäeval tehakse kortisoonisüst. Ei mingit ultraheli uuringut. 

Kahjuks see lahe arstitädi homme ja ülehomme ei tee vastuvõtte ning teised toredad pidid ka kuskil ära olema. Nii et pidin enne tööpäeva lõppu küsima, kas üks Natali lubab mul homme pealt vaadata või ei. Tegemist on tõenäoliselt venelasega ja ega ta eriti rõõmus ei olnud, et ma homme tulen. Ega pärast temaga suhtlemist ma ka väga homme minna ei taha. 

Koju sain tegelt isegi juba kell 15, sest rohkem patsiente tol päeval ei tulnud. Kojusõit ja haiglasse jõudmine olid üldse omaette seiklused. Hommikul mobiiliGPS ei hakanud korralikult tööle ja suutsin kolm korda ära eksida. Kerge nutumaik tuli küll suhu, aga lõpuks hakkas see navigaator siiski tööle ja jõudsin õigesse kohta. Auto on tibidele mõeldud lumivalge Opel. Sõidab ja on mugav, nii et ei saa kurta. Paak oli ka õnneks bensu täis. Ehk peame Britaga esimese palgapäevani kuidagi vastu :)

Aa. Hommikul pidin veel nii palju pabreid tegema ja see koht oli kuskil ehituse keskel ja juba selle otsimine viis mu kergelt paanikasse. Homme pean õnneks vaid selle haigla üles leidma ja Natali üle elama. 

Võõral maal võõrkeeles patsiente ravida on ikka hullumeelsus.