Esimene nädal

Esimene nädal oli raske. Ikka päris-päris raske. Esmaspäevast kolmapäevani, kui olin vaatleja, siis ei olnud asi nii hull. Aga neljapäeval pandi mulle umbes 6 patsienti ja kõik oli nii uus. Muidu ei olegi nagu hull, aga see süsteem on ulmeline. Ja ma ei olnud selleks valmis, et ma seal arst olen. Mu juhendaja oli ka kadunud ning Ville (meie kabinettide vahel on uks) räägib oma Karjala murret megatempos, nii et väga raske on temast aru saada. Neljapäeval olin ma küll valmis tagasi Eestisse tulema. Ikka päris metsik vastutus visati järsku peale.

Reede oli veidi kergem. Patsiente oli rohkem ja mõned olid ikka päris keerulised. Pidin lausa kaks günekoloogilist ülevaatust tegema. Ma arvan, et nii kobalt pole veel keegi meditsiini ajaloos ülevaatust teinud, aga mis seal ikka - kõik vajalikud elemendid nägin ära. Lisaks sain ühe vanema härra, kes tuli ainult lihaspingest tingitud valuga kaelas. Kuna eelmine päev oli palavik, siis igaks juhuks võtsin kiirCRP ka. Mehel oli Marevan-ravi ja diabeet ja sada muud häda. Kahjuks CRP oli 89. Siis läks jama lahti, sest kus kohas see infektsioon on. Minu "juhendaja" soovitas edasi saata või homme ehk laupäeval siis proove andma tulla ja vajadusel edasi saata. Ma muidugi valisin viimase. Kirjutasin onule sobivad valuvaigistid, silmatilgad (sest tal oli ka konjuktiviit) ja antibakteriaalseravi (uriinis oli veidi leukotüüte ja verd). Õnneks antud patsiendi puhul aitas kõiki otsuseid langetada Minna. Isegi kui oleksin samasuguse ravi määranud, siis ebakindlus on suur.

Igatahes selline kiire löök pähe on see Soomes töötamine. Võõras keeles on 101% vastutust ja ravima peab KÕIKI haigusi. Absoluutselt kõiki. Ajud suht kärssavad seal iga päev (õigemini need kaks päeva) ja närvid on pinges. Õnneks on praegu nii, et mul on 40 min patsiendi jaoks. Ehk päeva jooksul üheksa patsienti. Saan veidi kohaneda. Töölt olen küll kuskil kella 18-19 liikuma saanud alles. Paberimajandus võtab ikka oma aja.

Täna hommikul oli kohe hea tunne, et ei pea tööle minema. Käisime Britaga rannas. Ma suutsin veidi ära põleda. Brita hüppas ka tornist. Siis jalutasime, sõime jäätis, käisime poes. Magasime. Läksime jooksma. Ning nüüd vedelema. Hea rahulik päev enne homset, kui ma pean hakkama esmaspäevaseks tööpäevaks valmistuma. Hetkel veel motiveerib mind küll ainult palk. Soome soe suhtumine mind seal Imatras küll väga puudutanud ei ole. Patsiendid on toredad, aga arstidel minu jaoks väga aega ei ole. Nii et kiire iseseisev õpe.

PS. Esimese nädalaga olen maha sõitnud 458 km. 

Meie ujumiskoht Lappeenrannas.