Skip to main content

Igal päeval on oma teema.


Tänase päeva teemaks olid nahahaigused ja ma ei ole kunagi varem nii õnnelik olnud, et ma õppisin midagi kooli ajal soomekeelsest piltidega õpikust. Kuigi ma küsisin mõne haiguse puhul Villelt konsultatsiooni, siis tegelt panin ise diagnoosi ja raviga 100% täppi. Päris uhke tunne oli, sest need nahahaigused kooli ajal on üks kardetuim aine.

Esimene patsient oli muideks venelane, kes oli Eestis elanud ja 20 aastat tagasi "poliitilistel põhjustel" (nii ta ise ütles) Soome kolinud. Veits naljakas oli, et ta tuli väga veidral põhjusel minu juurde ja ma ei olekski pidanud nö teda edasi uurima. Kuna ta oli juba seal, siis tegin talle täiskontrolli (nii igaks juhuks) ja kontrolli lõpuks õnneks/kahjuks verepildis oli ka väheke paha asi. Nüüd ma pean uurima, kes teda edasi ravib, sest ta on selle "asja" suhtes olnud jälgimisel teiste arstide poolt. Aga kogu see kontroll/mässamine võttis minult tund aega (planeeritud aeg on 30 min), sest kui ta kuulis, et ma olen eestlane, siis ta poole ajast üritas minuga vene keeles rääkida. Nii et mina ei mõistnud teda, tema ei mõistnud mind. Kogu see protseduur oli omapärane.

Ja lõpuks tegin oma esimese põlvesisese süsti! Õigemini üritasin ma põlvest vedelikku välja võtta, aga minu õnnetuseks ei tulnud sealt midagi. Lasin Villel ka üle vaadata, kas asi on õige. Asi oli õige. Ja ei saanud ma oma julge pealehakkamise eest midagi süstla sisse. Eks ma imetlen YouTube'st või Terveysporttist neid õpetavaid videosid edasi ja ootan, mil minu aeg saabub.

AA! Ja soomlaste ülevoolav sõbralikkus on ka Imatrasse jõudnud! Täna Ville naeratas mulle ja õed viskavad minuga isegi nalja (ja need nalja ei ole minu pihta).

Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...