Skip to main content

Vanemate külastus ja Aalto vaasid

 Rutuga teen postituse, et ma ära ei unustaks.

Igatahes eile sõnumeeris Apurva, et kas ma tahan temaga New Jersey haiglasse operatsioonidele tulla. Vastasin, et mul ei ole midagi selle vastu, kui Andrez temaga läheb ja ma leian peahaiglas endale tegevusi. Apurva siiski ütles, et ma võiksin nendega tulla. 

Sellest möödus paar tundi ja siis ta helistas, kas mulle sobib, et me ta vanemaid pärast tööpäeva külastame. Selgus, et A. vanemad on minust ja Andrez'ist nii palju kuulnud, et soovisid meiega kohtuda. Nii et nad pakkusid meie seitset erinevat sorti küpsiseid ja maiustusi ja puuvilju ja kitsejuustu. Kusjuures A.  mõlemad vanemad taimetoitlased. 

A.  ema olevat nii närvis olnud meiega kohumise eel, et ikkagi võõramaalased tulevad talle külla. Aga nad oli väga toredad. Nad on sündinud Indias ja kolisid Ameerikasse u 50 aastat tagasi (isa on tal 80-aastane, ema vist oli 78-aastane). A. isa tegelt oli kõrgelt hinnatud insener ja ema oli lõpetanud juura, kuid pärast abiellumist jäi ta koduseks. A. vanem vend oli 3-aastane, kui nad USAsse tulid. Ja kuigi neil oli rohkem raha, siis tol ajal USA ei lubanud üle 8 dollarit kaasa võtta. Nii nad siis kolmekesi 8 dollariga USAsse uut elu tulidki leidma.

Nad ööbisid esialgu Apurva ema hea sõbranna ja tema abikaasa juures, kes oli ka insener ja oli aasta aega töötu olnud. Apurva isa töötuse hirmus iga päev võttis ühistranspordi ja alustas nö Philadelphia põhjapoolsest otsast ja iga päev valis uue tänava ja käis kõik töökohad läbi ning küsis kas keegi inseneri vajab. Kahe nädalaga ta leidis endale töökoha, kuigi palk oli kehv, aga töö on töö ja palk on palk. Kusjuures ta oli esimesel tööpäeval läinud söögikohta ja tellinud endale pitsat. Ta tellis endale pepperoni pitsa arvates, et saab paprika pitsa, aga sai hoopis lihaga ja ta ei saanud seda süüa, sest ta on taimetoitlane. Ja siis töö juures keegi küsis, et kas ta kohvi tahab. Jaatava vastuse peale sai kohvi ja arve 25 senti. Nii et ta oli väga mures, kuidas ta oma pere ära toidab. Juba on raisanud raha toidu peale, mida süüa ei saa ja kohvi peale, mis ei olnud vajalik.

Aga igatahes hakkama nad said. Väidetavalt A. vanemal vennal läks ka hästi. A. väidab, et ta vanem vend arvab, et ta on laisk.... A. on välja andnud lugematu arv teadustöid ja kirjutab õpikutesse peatükke, millest mina kunagi õppisin Soomes residentuuris olles operatsioone tegema. Ma sain alles umbes kuu aega tagasi teada, et tõenäolsielt A. juhendas mind omal ajal küünarliigese operatsioone tegema õpiku vahendusel. Väidetavalt ta vanem vend, kes on vist ortopeed, on veel edukam. 

KUID lõpuks jõuan ma kõige olulisema kohani. A. vanemad reisivad palju. Eestisse pole jõudnud, aga on käinud Soomes ja Peterburis. Nende kodus oli kaks Iittala AALTO vaasi! Tundsin kohe ära! Ja lisaks oli söögilaud ja -toolid Taani disain, mis on ka üpris äratuntav. Igatahes tore oli. 

Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...