Eile hommikust on meil siis jahedus kohale jõudnud. Hommikul oli +1 C, päeval tõusis küll kuskil 8-9 kraadi juurde. Ma läksin oma tavariietes, aga panin sügismantli peale ja salli kaela ja pidin tõdema, et kõndides hakkab ikka palav.
Töölt tagasi tulles jalutasime Andreziga samas suunas. Enne, kui haiglast lahkusime, siis ta pani endale T-särgi ja pükste alla termopesu, särgi peale kampsuni, siis jope, mütsi ja kindad. Jalutamise ajal tõmbas veel pool nägu termopesu kaeluse sisse. Õues oli siis 8 kraadi. Aga no mis sa teed, kui oled harjunud Argentiina kuumuses elama. Jalutasime samas suunas, kuna ta läks kesklinna paksemat jopet ostma.
Aga eelmine nädalavahetus oli päriselt ka veel siin soe. Päeval oli 18 kraadi. Päike paistis. Sain eesti anestesioloogiga veel kokku, kes oli siin kaks nädalat. Pühapäeval lendas tagasi. Tema käis veidi opitoas ja veidi intensiivis uurimas, mis siin tehakse.
Käisime koos Reading Terminal Marketis. Hämmastav, et ma sinna enne jõudnud ei ole. See on igal pool kui "must see" koht, aga olen laisk olnud. Tegemist on hoonesisese hiigelturuga, kus tegelikult on väga palju erinevaid söögikohti ja toidupoode. Laupäeval oli seal nii palju rahvast, et liiklemine oli vaevaline. Kuid lõpuks ikkagi saime ka oma Hunger Burger toidud kätte ja istusime kellegi teise lauda. Anestesioloog sai ka koju viimiseks suveniire ja maiustusi sealt. Muideks on seal päris palju Amishi riietuses töötajaid ja lette.
Aga nädalavahetuse tegelik lugu on suhteliselt eeposlik - kulus 3 tundi, et kätte saada Eestist saadetud pakk.
Algas lugu juba kaks nädalat tagasi. Pakk oli juba varem USA's ja ukse taha oli jäetud lipik, et paki saajat ei olnud kodus ja vaja saada allkiri ja pakk on viidud tagasi hoiustamisele. Kaks nädalat tagasi kuidagi õnnestus lõpuks saada neti kaudu redelivery date ehk uus suunamine koju. Palusin seda siis üle-eelmiseks laupäevaks. Olin siis u 16:30ni kodus ja ei mõhkugi. Näen ainult, et pakk on "in process", aga tundub, et keegi sellega tegelikult ei tegele. Veidi juba pinges, sest nad hoiavad 2-4 nädalat pakke enne tagasi saatmist.
Võtsin siis nädal tagasi esmaspäeval USPS (United States Postal Service) inimestega telefoni teel ühendust. Esimene tädi ütles, et tema ei näe netis, kus mu pakk on, aga ma peaksin minema sihtkohta number B. Selge. Siis mõtlesin, et helistan uuesti ja uurin, et järsku saaks tegelt uue redelivery date. Vastas telefonile teine tädi, kes ajas veel segasemat juttu ja ütles, et ma pean minema üldse sihtkohta A. Lipikul oli ka sihtkoht A. Samas netist otsides tõesti minu kodu postkontor on sihtkoht B. Ja teine tädi üldse ütles, et mulle on pakki juba üritatud tuua ja keegi uuesti ei too. Olin hämmingus, aga kui nii, siis nii.
No selge. Laupäeval siis otsustasin alustada sihtkohast A. Ühistranspordiga liigeldes läks 50 minutit, et sinna jõuda. Veel eelnevalt guugeldasin, et kas on ikka ohutu piirkond. Tark Internet ütles, et on. Peaks olema noorperede ja -teadlaste piirkond. Ma kahtlustan, et Internet valetas. Ühistranspordis olin ma ainus valgenahaline ja mõnes seeselatavas majas polnud erilist katustki alles.
Ja muidugi minu üllatuseks trollile saamiseks oli mul vaja SEPTA ühistranspordi kaarti. Tegin selle siis rutuga, panin 10 dollarit peale (pilet on 2,5 doltsi) ja hakkasin piiretest läbi minema, kuid kaart polnud veel ära laadinud ning näitas, et raha pole peal ja jäin oma trollist nii 7 sekundiga maha. Ehk siis pidin veel 16 minutit järgmist trolli ootama. Aga ellu ma jäin ja jõudsin postkontorisse ka.
Andsin lipiku tädile ja vist minu nahatooni vaadates tädi ütles, et siin pakki ei ole. Küsis, mis mu postiindeks on ja seepeale seletas, et ma pean ikka sihtkohta B minema. Ütlesin, et telefonis öeldi, et siin on. Läks siis lõpuks selle seletamise peale otsima. Otsis nii 20 minutit, mu seljataha oli saba kogunenud (mustanahalistest) ja siis öeldi, et ikka mine sihtkohta B.
Juba targem piirkonna suhtes, võtsin endale Uberi. Läksin siis sihtkohta B ja tädi lipikult minu postiindeksit vaadates ütles, et eip, siin pakki ei ole. Olin juba päris nõutu. Seletas, et siia tuuakse pakid neile, kes omavad oma "postkasti". Suunas mu üldse sihtkohta C. Olin selleks hetkeks juba 2 tundi seda pakki taga ajanud. Läksin siis sihtkohta C, mis oli 10 minutit kaugusel. Ja "rõõm" oli suur, kui avastasin, et ma olin seal kaks nädalat tagasi käinud postmarke ostmas. Ootasin siis jälle 30 minutit sabas. USA tavaline töötaja ei paista silma abivalmiduse ja motivatsiooniga. Ootamise ajal kolmest töötajast kaks läksid nurga taha mobiili istuma ja olid seal julgelt üle 5 minuti. Aga selline see elu on.
Postkontoris C lõpuks tädi lõi koodi ka arvutisse ja isegi küsis dokumenti ja leidiski paki üles. Olge te kõik õnnistatud! Kõigest kolm tundi ja kolm postkontorit. Aga nüüd vähemalt tean suure tõenäosusega, kuhu mu pakid tulevikus minema peaksid. Kuigi vaimne trauma on nii suur, et loodetavasti neid rohkem ka ei tule.
Lisaks on jõulud juba hoogu sisse saamas.
Comments
Post a Comment