Meil oli tööl pikk vaba nädalavahetus. Üldiselt tundub, et nii Labor Day püha kui ka Thanksgiving liigub neil nii, et saaks ikka pika nädalavahetuse. Tänupühad on neil alati neljapäeval ja reede antakse ka vabaks. Kuigi poed reedel on tavaliselt juba lahti. Reedel on neil ka Euroopas populaarseks saanud Must Reede ehk Black Friday. Aga soodustused hakkasid juba nädal varem pihta. Ja no nüüd on juba Cyber Monday tulemas ehk siis esmaspäeval ka veel soodustused kestavad.
Igatahes pikk nädalavahetus oli päris tore ja kolmapäeval sain ka poole päeva pealt juba koju. Neljapäeva hommiku olin paraadil ja õhtu veetsin lasteortopeedia fellow Racheli juures. Reede veetsin Apurva perega. Apurva abikaasa Divya vanemad elavad kaks maja edasi samal tänaval ja nad kokku majutasid kahe maja peale ~20 inimest (kuigi seal on omajagu lapsi ka). D. vanemad tegelt elavad pool aega Michiganis, kus siis D. isa MP (nii teda kutsutaksegi) on ülikoolis majanduse professor.
Philadelphia: katkine vabaduskell, LOVE ja kotkas (the Eagles). See kirikuhoone on ka oluline, aga ei mäleta miks. Olen seda vaatamas käinud.
Tuntud Philly toit - pehme pretzel. Maitsetu ja kuiv ja veidi soolaga kaetud. Olen seda sinepiga söönud, siis oli päris hea.
Neljapäeva õhtu veetsin Racheli ja ta abikaasa Joshi juures. Josh (vist) on epilepsia neurokirurg. Ta oli kutsunud oma laborist (sest siin kõik teevad ka teadustööd) kolm inimest. Juhuslikult kõik olid India taustaga. Ühe neiu vanemad olid USAsse kolinud, nii et ta sündis siin. Tema abikaasa on kooli ajal USAsse tulnud ja teine tüüp oli Indias koolis käinud, ülikoolis UK's ja nüüd juhendab PhD inimesi siin. Igatahes kalkun oli põhimõtteliselt nii suur, et toidaks 30 inimest ära. Rachel ja Josh oli hakanud kokkama kl 10 hommikul. Kalkun muidugi osetatakse siin külmutatult ja siis sulatama hakatakse seda nii 4 päeva enne. Lisaks saime ka kolme tüüpi kooki - kaks kõrvitsatorti ja üks õunakook. Õnneks olid venivamad teksad jalas, nii et need 5 tundi, mis me koos veetsime ja ainult sõime, siis püksinööp eest ei lennanud.
Ja reedel siis magasin oma toidukoomat välja. Õhtuks läksin siis Apurva perega aega veetma. Nad on ikka väga toredad. Palju nõbusid oli seal. Kusjuures üks nõbu oli 16-aastasena alles USAsse tulnud tüdrukutekooli (nüüd on arst) ja üks 25-aastasena Google'sse tööle, nüüd on kuskil juhtival kohal ja tema abikaasa on EMO arst. Lapsi oli seal omajagu ja kõige väiksem oli kõigest mõne nädala vanune. Kõigil pakkus nalja see, et kui see beebi (oma olematu nägemisega) minu suunas vaatas, siis naeratas. Tõenäoliselt mu kahvatu nahatoon sobib hästi lapsele, kes suudab ainult must-valget eristada. Olin lihtsalt väga valge.
Muideks see Google's töötav nõbu rääkis, et neil töö juures on levinud Läti naljad. Ma siis rääkisin, et meil Eestis ka. Kuigi meie põhiline nali on, et kuue varbaga lapsed on lätlased. Tema on oli palju filigraansem. Kuigi ta abikaasa ütles, et üks asi, mis oli kokkusaamisel keelatud, on lätlaste naljad. Arvasid, et solvavad mind.
Aga nali oli järgmine (ja sotsiaalse sisemise kompassiga inimestele ei soovita):
Läti isa ja läti tütar. Tütar koorib kartulit. Isa ütleb tütrele, et kolime USAsse. Tütar on nii õnnelik, et nutab. Isa ütleb: "Väga hea. Sellega soolad ka kartulid ära". Läheb natuke aega mööda ja siis isa ütleb tütrele, et ikkagi ei koli USAsse, liiga kallis. Tütat nutab veel rohkem. Isa ütleb: "Väga hea. Sellega soolad veel rohkem kartuleid ära".
Majad on uhkelt ehitud juba A. kodu piirkonnas:
Laupäeva ja pühapäeva veetsin kõikidest neist pidudest taastudes ja telekat vaadates. Muidugi hetkel vaatan the Eagles mängu (Ameerika jalgpall).
Comments
Post a Comment