See nädal on olnud töö juures väga rahulik. A. oli oma abikaasaga Pantagonias reisimas ja samal ajal veel kaks kirurgid olid puhkamas, nii et opitoad olid tagasihoidliku käibega - kõigest kaks kuni kolm ortopeedilist tuba olid töös. Käisin siis vaatamas alajäsemekirurgiat ja oli päris põnev. Üldse tegelt olen siin sattunud vaagna ja alajäseme deformatsioonide kirurgiat vaatama ja õppima ning väga põnev. Ülajäseme puhul pigem saad väikeseid trikke juurde, aga baasosa on juba varasemast selge. Alajäseme puhul on ka põhitõdesid, mida juurde olen siin õppinud.
Aga selle uinuva nädala kõrval oli väga põnev nädalavahetus. Nimelt ma septembris juba registreerisin ennast 8 km jooksul, aga siis unustasin ära. Õnneks see nädal tuli meeldetuletusi, kuid kahjuks ma enne jõudsin null jooksutreeningut teha. Siiani ainult õhtuti viitsinud jalutamas käia. Mõtlesin, et mis see pisikene 8 km siis ära ei ole.
Esiteks oli päris külm - hommikul -1, kuid kella 11 stardiks oli juba 3 kraadi. Päike paistis, aga oli väga tuuline. Nii et stardis paljud inimesed mitte ei jooksnud lihaste soojendamiseks, vaid üleüldiselt kehatemperatuuri hoidmiseks. Muideks siin on nii, et oma sildil pead eelmisel päeval järel käima suures keskuses. Või väga vara sama päeva hommikul. Igatahes on see keskus täiesti teises kohas kui stardipunkt, mitte nagu Eestis. Hea, et ma reedel kirju lugesin ja jõudsin enne kl 21 keskuses ära käia. Lisaks soovitatakse rajal varem kohal olla. Rajad avatakse kell 5 hommikul. Kõik sportlased läbivad turvakontrolli. Mind ka piibutati läbi. Ja kui sa võtad midagi kaasa (nt sooja jope pärast jooksu selga panemiseks), siis kõik peab olema läbipaistvas kotis. Läbipaistev kott läheb hoiu alale.
Jooksjaid minuga koos oli kindlasti mitmeid tuhandeid. Nimel oli Philly maratoni nädalavehtus. Samal hommikul kell 7 oli poolmaraton, kell 11 Rothmanni 8 km jooks ja järgmisel päeval ehk pühapäeval täismaraton. Osad inimesed jooksid kõik jooksu ja said siin Ultimate auhinna, mõned jooksid poolmaratoni ja 8 km mingisuguse Survivor auhinna või miskit. Kokku väidetavalt kolme jooksu peale osales 30 tuhat inimest.
Igatahes see 8 km ei olnud väga lõbus, kui ei ole ikka üldse võhma all. Esimesed 4 km jooksin ilusasti ära, aga esimese künka peal tahtsid kopsud verest tühjaks joosta ja lihased kõngeda. Nii et viimased 4 km tegin omajagu pause, kuid õnneks nii viimased pool kilomeetrit oli allamäge ja jõudsin oma medalini. See oli ka ainus põhjus, miks ma jooksma läksin. Hea mälestus ju siin olemisest. Veelgi raskem oli pärast 30 minutit koju jalutada, kui ainus soojendus oli kilest, mida finišis jagati.
Pärast finišit kõik jooksad suunati suurde telki, kus said võtta vett, kuuma puljongit, apelsinimahl (mis oli külmutatud kujul), banaani, müstlibatooni. Natuke maad edasi jagati ka tasuta valgubatoone. Seal mingil põhjusel vaatas onu mulle otsa ja andis terve karbi müslibatoone kaasa. Ju mu näost oli näha, kui treenimata kujul ma 8 km jooksma läksin. Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata.
Teine põhjus osalemiseks olid uued tossud. Siin on nii suured soodukad, et ma oma katkised mustad tossud asendasin uute roosade tissitossudega ja ma pidin kuidagi põhjendama nende olemasolu. Nii et üks jooks kirjas ja tossud on end ära põhjendanud.
Muidugi tänane päev on päris raske seeõttu olnud: reielihased on piimhapet täis ja betooniks muutunud. Tasasel pinnal liigun ilusasti ära, aga kahjuks ma elan neljandal korrusel ja täna oli traditsiooniline nurgakohviku võileiva päev, nii et pidin end ikka trepist alla vedama. Kahjuks pärast ka ülesse vedama. Lohutuseks jalutasin rikkurite parki ja seal on kohe selline kallimat sorti riiete-sisutuspood Anthropolgie. Ka seal on soodukad, nii et rahvast oli palju, aga jõulukaunistused olid päris vahvad.
Comments
Post a Comment