Turist keskhaiglas

See nädal on olnud kiire nii tervisekeskuses kui ka nädalavahetused on meditsiini täis olnud.

Esiteks toodi tervisekeskusesse üks meesterahvas, kes oli asfaldile kukkunud ja saanud silmahaava. Aga see haav oli selline, et läbis alumist silmalaugu, oli täiesti silmanurgas ja siis veel oli lipendav nahatükk ülemise silmalau juure. Ilmselgelt selline patsient kuulub silmaarstile ravimiseks. Lisaks oli kahtluse all pisarateede vigastus ja seda parandatakse vaid anesteesias (seda sain silmaarstilt teada).

Kell oli umbes kell 12:45 päeval ja esiteks helistasin Kotka silmaarstile. Keegi seal telefoni vastu ei võtnud. Ootasin u 20 min telefoni otsas, sest õde arves, et võib-olla ma helistasin valesse kohta ja sundis mind uuesti ootama, Täielik absurd. Siis soovitati Kotkast helistata FIE silmaarstile, kes teeb ka erakorralist vastuvõttu. Kirjeldasin olukorda ja manisin, et ka pisarateed võivad olla vigastatud. Kohe sain vastuseks, et ei-ei-ei, tema sellist haava ei ravi. Siis soovitati helistada Helsingisse. Helistasin siis sinna. Tore meesterahvas vastas, aga küsis kohe, et kas ma Lappenranta ei tahaks patsienti suunata. Lõpuks ütles, et uurib veidi maad ja helistab mulle ise tagasi (kusjuures soomes alati küsitakse arsti numbrit, et siis on lihtsam asju ajada ehk hakkasin uurima, mis mu töönumber on).

Kogu selle aja patsient lamas oma silmahaavaga jälgimisruumis. Õnneks need maal elavad soomlased on vanad rahud ise (ka saatjaskond oli rahulik, patsiendil oli kaasas 4 pensionärist sõpra). Õed olid juba suutnud kiirabi kohale kutsuda, kuna nende teada silmhaavad liiguvad ainult kiirabis järgmisesse etappi. Lõpuks siis helistas silmaarst tagasi ja küsis, kui kiiresti Kotkasse jõuaks, et kella 14ni arst oleks seal. Kell oli siis 13:30 ehk Kotkasse enam ei saanud suunata. Silmaarst siis soovitas ikkagi patsiendi Helsingisse suunata ja kui ma küisin, et kas kiirabiga, siis oli vastus kohe ei. Parem oleks tuttavaga tulla, sest siis ei pea jamama transpordi organiseerimisega. Õnneks patsiendi tütar on Kela kuljettaja ehk sõidutabki patsiente ja viis oma isa Helsingisse. Ja kiirabi poisid said tühjade kätega tagasi baasi sõita. Ma patsiendi edasist käiku ei tea, sest Helsingi info ei lähe meie programmi automaatselt. Võib-olla näen ta tütart veel maja peal, siis uurin.

Muidugi võiks õdedelt küsida, sest see Virolahti pidi nii väike koht olema, et kõik teavad kõike. Kunagi olevat üks kohalik käinud Taimaal seks-turismil ja oli tagasi tulnud klamüüdiaga. Mees tegelt on abielus, aga tal on kõrvalsuhteid paljude abielus naistega ja siis oli järsku klamüüdia puhang olnud ja kõik teadsid, kust see alguse sai ja kuidas see edasi levis.

Siis sain see nädal ka lõpuks oma esimese sünnimärgi eemaldamise teha. Veits pelgasin seda skalpelliga töötamist, sest ei olnud eelnevat kogemust, kui pehme või kõva terve nahk on. Ülikoolis laipade nahk on alati selline kõva ja jäik ning selle põhjal midagi järeldada ei saa. Kartsin, et võib-olla on niivõrd pehme, et sõidan skalpelliga väga lihtsalt süvakudedesse. Aga ei. Nii see ei ole. Sain ikka nüsida, et seda nahka ja aluskudet vabaks saada. Ja liodacini+adrenalini kombo lokaalanesteesias on jumala kingitus. Haav peaaegu üldse ei veritse. Ka varbaküünt sain eemaldada, aga see oli juba nii lahti, et oleks võinud ilma lidocaini lokaalanesteesiata seda teha (aga enne protseduuri seda veel ei teadnud). Aga tore on neid närve tuimestada ja vaadata, kui hästi see toimib.

Ka ilmus välja üks naisterahvas, kellel tekkis kodus palavik 39 kraadi. Ühtegi infektsioonikollet ei esinenud, CRV kõrge ja oli nädal enne metsas käinud. Soomes on selline nakkuslik veriuriiniga kulgev neeruhaigus myyräkuume. Põhjustaks on mingisugune puuma viirus. Igatahes jäi kahtlus kohe sellele, sest uriinis oli eryt + (ei ole küll eriti tugev leid), kuid vereproovis oli kõik korras. Esimesel päeval oli CRV 55, siis teisel päeval 110 ja kolmandal juba üle 160. See tegelt ehmatab jube ära ja tahaks koguaeg kõrgemasse etappi saata, aga ravijuhis on selline, et heas üldseisundis patsient võib tervisekeskuse jälgimisel olla. Nüüd ta siis tuleb mul esmaspäeval ka tagasi, et vaadata, kuidas tal läheb. Muidugi on talle juhised antud, et kohe kui enesetunne halveneb, peab haiglasse pöörduma. Loodan, et hakkab veidi paranemise suunas minema, Võtan uued vereproovid (trombotsütopeenia on sel ajal tavaline) ja uriiniproovi, sest ka valku võib ta kaotama hakata. Närvesööv.

Ja reedel muidugi kõige tipuks ühel mehel oli INR üle 10. See on mingi veider mees, kellel see INR ei allu üldse loogikale (õed rääkisid, et alkohoolik). Tal oli eelmine nädal INR 4.9, siis määrasin kaks päeva pausi ja järsku langes 1.3 peale. Teine arst pani peale Klexane ja ordineeris 1 tablett päevas nelja päeva jooksul. INR tõusis rahulikult 2.9 peale. Kuna see tundus kiirelt reageerivat, siis ma igaks juhuks langetasin annust (Kleane oli ju peal, nii et aeglane tõstmine oli igati ok), et üle päeva võtab pool tabletti ja nelja päeva pärast kontrolli ning siis see üle 10 INR üllatus tuli. Ei allu mingisugusele loogikale. Olga õnneks aitas mind ja organiseeris talle voodiosakonnas koha, kus ta siis läks oma 4 mg vitamiin K saama ja järgmisel hommikul kontroll INR. Kuna Olga oli keskhaiglas valves, siis ta vaatas ise laupäevase väärtuse üle (4.3 oli) ja määras edasise ravi.

Olga muide on eesti arst, kes on Soomes tööl käinud u 4 aastat. Ta käib kaks nädala tööl, k.a nädalavahetused ja siis on kaks nädalat kodus. Väga sõbralik noor naisterahvas ja niivõrd lihtne on, kui tead, et alati saad kelleltki nõu küsida. Muidugi on nüüd võimalus, et ta järgmine nädal tööle ei tule, kuna tal laps on haige ja siis ma peaksin homme kuidagi üksinda tervisekeskuse arst olema, aga no mis seal ikka. Viimane nädal on algamas. Tulgu või veeuputus.

Reede õhtul käisin Kotka keskhaiglas tööd jälgimas. Olin seal ühe noore kutiga (rootslane Johnny), kes on just lõpetanud arstieriala ja nüüd on lastekardioloogias teadustööd tegemas (uurib Kawasaki haiguse mõju südamele). Kuna uurimisaluseid nüüd ülemäära ei ole, siis ta teeb lisaks ka valvetööd. Aga tal on see elu eriti ebastabiilne minu arvates. Ta saab õhtuti sõnumi, kui ta peab kuskil järgmine hommik valves olema. Ise elab Helisngis, aga käib nii Kotkas kui ka Kuovolas tööl. Aga ütles, et Helsingis on kallis elada ja oleks aeg 20 aastat vana Volvo välja vahetada ehk töö vajab tegemist. Mainis veel, et oodatav puhkus tuleb alles kuue kuu pärast, kui uurimistöö kliiniline osa läbi saab.

Reede õhtu oli muidu Kotkas äärmiselt vaikne. Keskmiselt üks patsient tunnis ja seal on nii, et kaks arsti teevad YLE-päivystyst ehk lihtsamad luumurrud, infektsioonid, lööbed jne. Samas on ka olemas ensiapu vastuvõtt ehk sinna lähevad kiirabiga toodud patsiendid ja neid jälgivad juba sise ja kirurgia valvearstid ning üks lisa üldarst. Kuna see teine YLE-päivystäjä oli nii kiire, siis ta krabas suht kõik patsiendid eest ära. Nii et istusime palju ja jutustasime.

Järgmine päev olin jälle Kotkas, aga siis juba Olgaga. Teine YLE-pävystäjä oli üks kummaline blond neiu, kes oli seal vist esimest korda. Ta ei võtnud ühtegi voodipatsienti ehk raskemad juhud jäid kõik Olgale. Lisaks ta alguses töötas kuidagi väga aeglaselt. List koguaeg pikenes ja patsiente eest ära ei kadunud. Eks see esimene päev olegi raske ja võimalik, et see tüdruk ei olnud töökohaga enne tutvumas käinud. Igatahes juukseid ta veidi krussi seal ajas. Kõige vingem oli see, et päeva lõpuks (pool 11 õhtul/öösel) andsime viimased patsiendid üle (ühel oli väga võimas pneumoonia ja teine oli kaks päeva kodus oma väljaheidetes lamanud), kui avastasime, et teine arst on koju läinud ning ei olnud ühte patsienti vastu võtnud. Igatahes see patsient sai siis juba kiirabi poolele suunatud, sest YLE-päivistys oli lõppenud. Aga patsiendist oli väga kahju, sest ta oli u kolm tundi seal oodanud.

Aga laupäevane Kotka valve oli megatempokas. Algas kohe ühe 6aastase poisi kõhuvaluga. Kirurg oli opisaalis ja ei saanud vaatama tulla ja valud olid suured, nii et kuidagi pidi valuvaigistit määrama, aga mis sobiks ja mis ei sobiks on väga rasked küsimused. Tavaline soovitus on, et kui kirurg pole vaatamas käinud, siis valuvaigistit ei tohi anda. Aga poiss oli nii nutuses seisus, et i.v sai paratsetamooli. Õnneks lõpuks lastearst ja anestesioloog tulid appi, aga jabur lugu, kui keskhaiglas on üks valvekirurg opisaalis ja keegi kirurgilise patsiendiga ei tegele. Lõpuks tuli välja, et poisil oli perforeerunud apendiks ja peritoniit ning kahe päeva pärast on tal sünnipäev, mille ta nüüd haiglas veedab.

Üks põnevam juhtum oli veel. 50ndates naisterahvas pöördus valu ja kõhulahtisuse tõttu päivystysse ja pandi esialgu eraldi ruumi, kuna kardeti, et viiruslik kõhulahtises. Kui EKG tehtud sai ja samal ajal arvutis troponiini väärtusi vaatasime, siis selgus, et patsiendil oli ST elevatsioonid (kõigest 1 mm) II, III ja AVF lülitustes ehk inferioorne südameinfarkt. Sai siis kohe sisearsti poole pöördutud, aga sisearst oli uppumas töö alla. Oli olnud meesterahvas, kes oli saanud hobuselt löögi, ajuverejooks, südame seiskumine, elustatud, elustamisejärgselt infarkt ja viidud Helsingisse neurokirurgidele. Kuna transpordi ajaks on arsti vaja, siis üldarst kiirabi poolelt läks minema, kirurg oli lõikusel ja sisearst üksi võttis kõiki raskeid patsiente vastu. Seal oli veel olnud üks infarkt, bradükardia, verejooksudega väihaigeid ja väga palju muid raskeid patsiente. Igatahes hakkas sisearst uurima, et kus saaks angiograafiat teha südameinfarkti korral (lähim on Lahtis), aga tuli hoopis soovitus, et Klexane ja morfiin ning alles esmaspäeval läheb see noor naisterahvas südame veresoonte avamisele. Eks olukorda raskendas see, et patsient ise ootas u 20 tundi, enne kui haiglasse pöördus ehk kahjustus oli nagunii juba välja kujunenud. Põnev fakt - Soomes saad kardioloogidelt konsultatsioone faxi teel (elagu kiviaeg).

Aga lisaks sellele suurele töömahule, sai Olgaga jutustada ja koos mingeid otsuseid vastu võetud ja lõpuks ka pizzat söödud. Õed tellisid seal kohalikust pizzakohast süüa ja kaasasid meid tellimisprotsessi. Nii et pärast südameinfarkti patsiendi üleandmist, läksime puhkeruumi 15minutilisele pausile.

Täna käisin veel Haminas, mis on Paide sõpruslinn. Ilus väike koht, aga kuskil 45 minutiga oli ring peal. Jõin veel linna tsentrumis kohvi ning sealt läksin Hamina haigla valvesse Olga tööd jälgima kaheks tunniks. Täielik öö ja päev ikka. Kella 8st hakkas seal valve ja selle aja jooksul oli umbes 20 patsienti (u 3 patsienti tunnis ja mõned neist vajavad ainult antibiootikumi). Tervisekeskus Haminas oli oodatavalt suurem kui Virolahtis. Seal oli mitu voodiosakonda, siseosakond ja nö järelraviosakond. Aga süsteem oli huvitav - kui tavaliselt teevad Soomes suure osa tööst õed ära, siis seal võttis ainult arst patsiente vastu. Eesmärk on suurendada arsti poolt ravitud patsientide arvu, et riigilt piisavalt toetust saada.

Kindlasti on veel olnud põnevaid asju see nädal, aga enam üldse ei mäleta ja aeg on magama minna. Homme võib-olla saab üksinda tööd rabada.