Iltapäivystys

Neljapäeval helistati Attendost (mingi soomekeelne mees) ja seletas, et reedel oleks vaja nö õhtust EMO't teha. Et kas ma olen nõus. Ja veel öeldi, et ma ei ole üksinda. No ma mõtlesin, et kui ma üksi ei ole, siis ehk ei ole nii hull. Teen selle ühe reede ära. 

Reedel kell 16 lõpetan, siis oma päevatöö. Söömiseks aega ei olnud. Küsisin õdedelt, kus ma alustan ja mida tegema pean. Keegi suurt midagi ei seletanud. Eesti 4.kursuse tudengid õnneks aitasid mind alguses arvutisüsteemiga ja kui lõpuks sain oma patsiendilisti lahti, siis lõualiiges lakkas küll funktsioneerimast ja mõned kärbsed oleksid võinud suhu lennata. Iga 15 minuti tagant oli patsient kirjas ja õhtu jooksul tuli veel "erakorralisi" ka listi. Nii et kella 16-22 oli mul 27 patsienti. Neist mõned saatsin keskhaiglasse, sest mul ei olnud laborit ega radioloogiat. Ainut kliiniliste uuringute põhjal pidin diagnoosima ja ravima. Väga masendav olukord oli. Ja siis oli üks noor naine, kes oli väiksesse sõrma lõiganud ja igasugune fleksioon puudus. Helistasin keskhaiglasse ja küsisin nõu ja öeldi, et õmble kinni ja las homme läheb haiglasse. Küsisin õdedelt, et kes õmblema peab? .. Nad vaatasin otsa ja ütlesid, et mina muidugi.

Ja nii ma siis tormasin sealt tegelt kella 23ni ringi. Kõrvalruumis oli oksendav epileptik, õmblusruumis jooksis metsikult sõrmest verd, üritasin seda õmmelda ning samal ajal ravisin põlve-seljavalusid ning allergilisi reaktsioone. 

Ma olen üpris kindel, et 5.kursuse tudeng ei tohiks tegelt Soomes üksinda iltapäivystyst teha, sest ma olin kogu haigla peale ainus "arst". Aga kuidagi jäin ellu. Ütlesin kõigile, et vajadusel tagasi tulla või kiirabi kutsuda. Mõned said kindlasti õige ravi peale ka ja keskhaigla sisevalvearst oli väga sõbralik ning oli nõus mind igati aitama.

Minu kahest õest üks noorem naisterahvas oli ka väga abivalmis. Paar patsienti võttis ise sidumisruumi ja mõnega tegeles lõpuni, kui oli raviskeemi valmis teinud ja koju lubanud. Nii et kõige katastroofilisem see meeskonna töö ei olnud. Aga ma pean ütlema, et Paide EMOs teeb õde ikka kordades rohkem tööd ära. 

Aaaa! Pidin veel ühe korra kiirabi kõnele vastama ja ravijuhiseid andma kurku jäänud toidutüki kohta.. See reede õhtu oli ikka täielik õudusunenägu ja komöödia korraga. 

Enam ma neid iltapäivystysi teha ei taha (vähemalt see suvi). Tahan oma rahulikku tervisekeskuse "erakorralist" vastuvõttu, kus mul on 30 minutit vastuvõtuaega ja saans oma protseduurid (süstimised ja mädapaisete avamised) selle aja sees ära teha. Ei mingit tormamist kolme ruumi vahelt.

Koju jõudmiseks kulus ka 10 minutit kauem, sest ma sõitsin oma väsimuses õigest teeotsast mööda ja kiirteel tagasipöörde tegemiseks peab esimese mahasõidu leidma. Kuid koju ma jõudsin. Närvipingest oli uni halb, kuid päeva jooksul olukord paranes ja laupäeva õhtul oli see-eest ulmelisest hea uni. Esimest korda vist magasin kauem kui üheksani. Ning laupäeva õhtul avastaisn, et Attendo oli meilile saatnud mingisuguse telefoninumbri kellelt võin kliinilist nõu küsida. Too little too late :) Ups.