Skip to main content

Ikka väsinud

 Pole midagi vahepeal toimunud. Ilmad on veidi soojemad. Kui jaanuaris alustas observer Karim Egiptusest kuus kuud, siis märtsis on lisaks brasiillane Tale kaks kuud siin. Onkoortopeed A. oli nutikas ja esimesel päeval pani ta mulle kohe sappa ja ma siis näitasin haiglat ja õpetasin süsteemi veidi. Lisaks on märtsist siin Eesti lastekirurgia 3./4.aasta resident. Tema on uroloogia poole peal mu teada ja suve keskpaigani. 

Nii et palju rahvast on tulnud. Aga ma tegelen veel suhtkoht ainult teadusega. Käisin laupäeval ka haiglas, sest David tegeleb tuumoriprojektiga ja tal tekkis vahepeal palju küsimusi. Ta alles kandideerib med.kooli ja ma olen üritanud aidata kliiniliste murede lahendamisega. Lugesin siis laupäeval laste erinevaid maliigsed käetuumorite anamneesi ja üritasin vaadata, kas mõni ühine riskifaktor kargab silma või ei. 

Eelmine nädal oli opitoas harjumatult lahja, aga saigi kohe aja suunata abstraktide tegemisse. Neljapäeval jäi kaks suurt operatsiooni A. ära ja kõik istusid the Hub’is (teadushoones) ja A. otsustas meid kõiki hoopis burksi sööma viia. See oli päris tore. 

Ja teisipäeval tähistati, et kõik “reasearch coordinators” inimesed ehk siis tavaliselt prekliinilise oppe läbinud tudengid, kes teevad CHOPis kaks aastat teadust, said kuhugi med.kooli sisse. Kusjuures kõik said suhtkoht tippkoolidesse (ja haiglatesse, sest kooli valitakse ka hea haigla järgi).

Pildid on suvalises järjekorras, sest postitan mobiilist. 


















Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...