15.märts tuli ja läks

Kurikuulus 15.märts on seljatatud ja tundus, et järgnevatel päevadel olid kõik lihtsalt koomas. Muidugi 15.märts oli meil veel kell 17 koosolek, et ikka veenduda teadustööde korrektsuses. Kõik nägid välja nagu oleks sõjast läbi käinud. A. pidi veel reedeseks seminariks ettekandeid vorpima järgnevad õhtud. Aga esitatud kõik ettekanded said. Võib-olla isegi natuke liiga palju ettekandeid: kokku 16-17 CHOP käetiimi poolt (või koostöös käetiimiga). Neist 14 puhul oli A. vastutav uurija. Ühesõnaga pakume iseendale kõige suuremat konkurentsi. Mina olin kokku 7 uurimistöös:

Capitellumi murrud lastel, klassifikatsiooni muutmise soovitus (teine autor)
Laste mediaalse kondüüli murrud ja uus klassifikatsioon (kolmas autor)
Panner'i haigus (kolmas või neljas autor)
Distaalse küünarluumurru kasvuplaadi tüsistuste sagedus (teine autor)
Kodarluumurdude plaatimise järgne tahtmatu kasvu modulatsioon (teine autor)
Laste käetuumorid (kolmas autor)
Laste käetuumorite puhul sotsioökonoomsed faktorid ravis ja jälgimises (kolmas autor)

Tegelikult on tegemist alles abstraktidega, kuigi kõigi jaoks on põhimõtteliselt statistika olemas ja nüüd on vaja ainult artiklid kokku kirjutada. Kodarluu ehk radiuse murdude uurimistöö on minu ja Racheli suurprojekt. Selle jaoks oleme veel andmeid kogunud ja käisin veel kodarluu keha ja proksimaalsed murrud ka läbi, et saaksime distaalse otsa murdusid nendega võrrelda. Lisaks tuumoritöö üks kuttidest tahtis juba kolme uue tööga alustada ja mind ühe etteotsa panna. Siiski leidsin endale seltsilise. Lisaks lõpuks jõudsin viimased parandused ka sisse viia, et Eestis rangluumurdude uuringuga alustada. Sõrmed risti muidugi, et saame selle loa eetikakommiteelt. Hea uurimistöö, mida saaksin Eestis jätkata iseseisvalt ja A. saaks USAst juhendada. Muideks, taotleme mulle kaugtöö pikendust, et saaksin aasta pärast Eesti tagasitulekut CHOP'iga koostööd jätkata. Vaatame, kas õnnestub või ei. Teoorias J-1 viisat peaksin saama pikendada küll kuni 2 aastani, kui see peaks osutuma vajalikuks. Võimalik, et viisa puudumisel lihtalt CHOP ei julge õigusi alles jätta. Kes teab....

Igatahes oli plaan pärast seda teadustöö spurti minna Washington DC'sse, aga laupäeval magasin 14 tundi. Reedel oli üks kohalik käeseminar, mis ka muidugi energiavarusid veelgi tühjendas. 10 tundi intensiivset lastekäekirurgia arutelu nii kirurgidelt kui ka tegevusterapeutidelt ja füsioterapeutidele. Seega uni oli väga magus. Üldse ei kahetse pika ööunega seotuid eluotsuseid. Pühapäeval tegin suure ringi Phillys ja käisin kaugustes kirsiõisi otsimas, aga tundub, et meil hakkasid need õitsema siiski alles mõned päevad tagasi, nii et nägin vvaldavalt mõttetuid võrseid. Mõnes soojemas kohas oli ka täitsa õitsemist näha.

Uuel nädalal muidugi A. uuris, kas käisin DC's või ei ja tunnistasin, et magasin. Kohe tegi väga viisaka manitsuse, et kuidas ma nii Eesti lähen. Sõbrad küsivad, mida tegin ja nägin. Ja ma pean vastama, et nägin lage. Ehk siis sain innustust uuel nädalavahetusel proovida DC reis ette võtta.

Lisaks hakkas A mulle "lahkumispidu" organiseerima. 10.mai on hetkel kuupäevaks. Kutsutud on käetiimi kirurgid ja õed ja uurimistöö liikmed. Üritame kuhugi haigla ümbruses istuma minna. Pisike selline ettevõtmine, et inimesed täiesti vaba õhtupoolikut ei peaks broneerima. Vaatame, kas teistele ka üldse see kuupäev sobib.

Pluss lähen aprilli lõpus Baltimore'i. Seal on Curtis National Hand Center. Suht tuntud USA piires ja viimased kolm kuud on iga kuu meile kuuks ajaks uus käefellow sealt tulnud. Aprillikuus tuleb viimane. Sinna fellowshipi on päris raske saada ja vähemalt kaks naiskäekirurgi on juba head töökohad endale sügiseks saanud. A. kutsuti sinna ühel päeval seminare tegema (ja muidugi õhtusöök) ja järgmisel päeval laipade peal erinevate operatsioonide õpetamist. Kuidagi spontaanselt eelmine nädal A. küsis, kas ma tahaksin ka minna ja ma muidugi olin nõus. Küsis siis luba korraldajate poolt minu kaasamiseks ja olin nõus ise ööbimise eest maksma. Selgus, et sain isegi hotellitoa korraldajate poolt. Üks hommik lähme A. autoga ja järgmine õhtu hilja tuleme tagasi. Samal ajal on tegelikult Euroopa Lasteortopeedia Seltsi mingisugused tüübid siin (vist ka fellowd?) ja A. veidi muretses, et mul ei ole siis nendega nii palju aega kohtuda. Ma ei hakanud talle ütlema, et eurooplasi näen ma Euroopas koguaeg. Ma ikka enne tahan laipa opereerida, kui järgmist eurooplast näha.

Igatahes reedel tegin kodust töötamise päeva, sest õues koguaeg sadas ja ma ei tahtnud märgade jalgade liikuda ja laupäeval sadas ka kl 15ni. Pärast läksin jalutustiirule. Pühapäevaks lubas nii Phillys kui DC's ilusat ilma ja mõtlesin YOLO. Käime ära. Ostsin laupäeval järgmiseks päevaks edasi-tagasi bussipileti DC'sse. Tundus, et kirsiõite puhul oli sinna väga palju inimesi minemas, sest nii vabalt neid bussipileteid valida ei olnud, kui tavaliselt. Ärkasin 4:50 ja olin 5:50 bussil. 8:50 oli kohal ja liikusin kohe Tidal Basin'i poole ehk tiik, mis on ümbritsetud kirsipuude poolt. Algul mõtlesin, et oo kui rahulik ja vähe rahvast, aga sinna kohale jõudes arvasin, et kogu USA rahavastik on vist selle tiigi ümber. Vääääga ilus oli küll. Käisin ka muuseumides. Tahtsin holokausti muuseumisse minna, sest seda väga kiideti, aga ei suutnud mobiilist piletit osta. Päevapiletid sinna on u 2-3 nädalat ette välja müüdud ja samal hommikul tuleb veel paarsada piletit ja ma isegi kolmel korral sain pileti, aga pangakaarti ei lasknud veebileht läbi. Tahtis vist mingit lisaakent avada, aga mu mobiil ei lubanud. Kama. Õnneks lennumuuseumisse sain ilusasti aja broneerida, natural history ja siis mingi kuntsimuuseum ei vajanud üldse broneerimist ja jalutasid lihtsalt uksest sisse. Tee peale (reaalselt ühe tänava ääres ridamisi) jäi veel üle 6 muuseumi, kuhu lihtsalt ajaliselt ei jõudnud. Muuseumid on muidu tausta, aga holokausti muuseum tahab 1$... lollakas süsteem. Aviation ja African-American (ka väga populaarne) tahavad lihtsalt ajabroneerimisest ja seetõttu on ainult teatud arv inimesi lubatud korraga sisse.

Kohe postitan hästi palju pilte, aga siin kohal tahaks öelda, et tegin kõndimise rekordi: 37 tuhat sammu. Pluss 00:30 kõndisin veel 1000 sammu, et bussipeatusest koju jõuda. Täna hommikul kõndisin nagu 110-aastane, aga jõudsin tööle. Jalatallad vihkavad mind.

Capitol Hill juures kirsipuud ja photoshoot

Vasakul Capitol Hill (maja, mida Trump kunagi oma pahalastel vallutada lasi) ja paremal Supreme Court

Vaade Supreme Court ees ja Capitol Hill teise nurga alt.

Tidal Basin, taamal paistab valge pisike majake, mis on Thomas Jefferson Memorial

Tidal Basin ja Washingotni monument

Smithsonian National Air and Space Museum

Väga palju interkatiivseid vidinaid ja kombekas, mis päriselt esimesena Kuul käis.

Laste jaoks olid välja toodud ka "ajaloolised" raadiod: selgitati, et kunagi pidid nupust keerama ja õiget sagedust otsima. Lapsed said ise proovida. Ja lisaks trükimasin, kus oli kakskeelne variant.

Erinevad mikromasinaid, mille sees inimesed kosmoses on käinud, olid ka vaatamiseks. Ei tea, kuidas keegi vabatahtlikult ennast meeterxmeeter kilupurki paneb ja laseb kosmosesse visata.

Kusjuures oli seal erinevat informatsiooni üleval. Esimesed inimesed Kuul ei saanud olla midagi muud kui valgenahalised mehed, sest kandidaadid valiti Air Force inimeste vahel ja siis mustanahalised ei võinud sinna kuuluda ja naised said alles 70ndatel õiguse lennukit juhtida. Toodi välja, et USA mustanahalised ja naised käisid Pariisis (Prantsusmaal) lennuki juhtimist õppimas, sest nende riigis ei olnud lubatud.

Kosmonaudi esmaabi, mis riiete küljes oli.

Ja rikkalik toiduvalik kosmoses. Kõik on kuivatatud kujul.

Seal oli ka planetaarium ja käisin Dark Matter show'd vaatamas, mis kestis 25 minutit. Jäin korraks magama. Aga väga vinge ja pilet oli ainult 9$.

Veider kunst Hirshhorn muuseumis. Uuesti ei viitsiks sinna küll minna. Kappasin vist 10 minutiga läbi.

Õues oli täielik suvi muidugi. Lisaks kirsipuude õitsemisega on Washingtonis Kirsiõite Festival ja sellega seoses pidi laupäeval olema lendlohede lennutamine, aga vihmase ilma tõttu lükkus see pühapäevale, nii et kõik rohealad olid täis lapsi ja täiskasvanuid.

Natural History muuseum - tahtsin seal liblikaid külastada. Mingi väike kamber on, kuhu saab pileti osta ja sisse minna, aga oli juba suletud. Silt ütles, et liblikad puhkavad. Vaatasin siis niisama ringi.