Sain eelmise reede vabaks ja otsustasin minna New Yorgi osariiki sügisvärve imetlema. Instagram ja Facebook oli neid pilte täis ja mõtlesin, et kui juba USAs, siis miks mitte. Algul mõtlesin laupäeval minna, aga selgub, et kõik rahvuspargid on piletiga ja nädalavahetuse pilet tuleb ette osta ja muidugi kõik olid läbi müüdud. Seega haarasin võimalusest ja tegin reede vabaks. Põnevaid operatsioone nagunii ei toimunud.
Enne kui muidugi üldse kuhugi minna saab, peab hankima transpordi. Otsustasin siis auto rentida ja ühelt anestesioloogilt kuulsin Zip Carist. Lubab kuni 180 miili päevas sõita ja kütus on hinnas ja saad ise valida auto. Ma siis tegin konto endale juba nädala alguses, et näha, kes Eesti juhiluba läheb läbi, aga probleeme polnud. Väidetavalt see sama äpp on ka mujal riikides kasutuses. Muidugi autopildiks on ju tehaseauto, mitte reaalsus. Ja valisin selle auto, mis kodule kõige lähemal oli ja pildi pealt nägi teine päris nägus välja. Punane ja puha. Aga üllatus oli suur, kui sain halvemas seisukorras auto kui romurallidel tavaliselt nähtud. Nii ma siis alustasingi oma trippi gängstalaadse autoga. Aga no ajas asja ära ja ei pidanud muretsema, et kuidagi autole viga teeks… teine oli juba piisavalt vigane.
Teiseks mureks on muidugi kohale jõudes parkimiskoha leidmine. Selleks, et olla kindel, et ma ka ikka reedel rajale pääseks matkama, on vaja kohal olla siis, kui rahvuspargid avatakse. See on tavaliselt kell üheksa hommikul. Sõit sinna mööda tolliga kiirteid Google Maps alusel olevat 3 tundi. Ärkasin siis kl 5, hilinesin kodust lahkumisega ja startisin nii 6:10. Osa sellest ajast muidugi kulus auto halva seisukorra üle ahhetamise peale. Auto lisaks oli 19th ja Christian Streetil. Veidi gängstaks läks ka see linnaosa, aga kindlasti 100x parem, kui see linnaosa, mis 40ndast tänavast algab. Ja kell 5-6 vahel vist ka pahalased magavad, sest kedagi peale paari jooksja ma liiklemas ei näinud.
Igatahes auto käes, ahhetamised ahhetatud. Võtsin siis suuna I-95 kiirteele kohe. Aga gängstaauto esiklaas oli nii räpane, et hämaras nägin sellest välja päris halvasti. Ja seal kiirteel on kuus rida ühes suunas ja kuus rida vastassuunas. Juba kell kuus hommikul oli piisavalt liiklust, et tunduks nagu kamikaze rajal sõidaks. Muidugi ma sõitsin keskmises reas keskmise kiirusega - lubatud oli vist 65 miili tunnis, aga alla 80 keegi ei sõitnud. Pärast vaatasin järele, et see on 120 km/h. Aga turvalisem on hoida keskmist kiirust, sest ameeriklaste sõidustiil on halvem kui tallinlaste oma. Ja suunatule funktsioon on paljudele tundmatu.
Pärast adrenaliinirohket autosõitu kuidagi ma kohale jõudsin. Võtsin sihi Minnewaska State Parki. Seal on nö kaks poolust, mis on populaarsemad. Otsustasin, et ma kivihunnikute otsas väga matkata ei taha üksinda. Läksin siis kose ja rahuliku jalutuse poolele. Algul oli nii kuus kuni kaheksa inimest minuga samas kandis. Paari tunni pärast olid parklad nii täis, et vabu kohti polnud enam. Ja sain korduvalt eksinud hiinlasi välja aidata… mitte, et ma oluliselt teadlikum selles piirkonnas oleksin.
Aga rada oli hea lihtne. Märgistus oli õnneks rajal selge, sest jagatud kaart oli nagu tühja printeri poolt viimasena välja köhitud paber, mis natuke meenutas kaarti, aga päris mitte. Aga lähtusin põhimõttest, et kui rajal on näha 75+ aastaseid, siis tõenäoliselt põhirajalt maha keeranud kogemata ei ole ja võin edasi lasta. Ja tegelt neid inimesi oli paari tunni pärast nii palju, et inimtühjasid lõikusid enam ei eksisteerinudki.
Ilmaga ka vedas. Hommikud olid eelmisel nädalal kuskil kuue kraadi juures ja pärastlõunad 17 kraadi juures, nii et päris mõnus. Lisaks oli päikseline ja need värvid seal metsas olid vapustavad. Tõeliselt fenomenaalsed vaated, mida kahjuks pildiga täielikult edasi ei suuda anda. 
Minnewaska State Park:
Kokku jalutasin metsas u 4,5h. Siis läksin väikelinna New Paltz ja jalutasin seal ka ringi ja käisin söömas ja ühes minikohvikus. Kl 18 oli päris unine juba ja ostsin veidi poest näksimist ning suundusin ööbimispaika. Poed väikelinnades on täpselt sellised, mida USA filmides näinud olema. Ja neil on siin valmis sünnipäevatordid ja mõnel on ka nime peale kirjutamiseks glasuur kaasa pakitud.
New Paltz:
Väikelinna pood:
Ööbimispaiga lähedal oli ka väike matkaraja märgistus ja sattusin Rosendale küla sillale, kus oli imeilus vaade jõele ja majadele. Igatahes ööbisin ühe vanema naise majas, kus ta üürib läbi AirBnB ühte tuba. Tore naine. Töötab Woodstocki linnas, kuhu on u 40 min sõitu. Igatahes pärast pesu ja väikest õhtusööki kustusin ma päris kiiresti ära. Eriti mõnus oli magada veidi jahedamas toas kolme teki all. Ning see mind ka ei häirinud, et tädi koduuks lukustatud ei olnud. Ju siis on nii turvaline küla (vähemalt nii ma lootsin läbi une).
Rosendale:
Järgmine hommik ärkasin kl 7 ja startisin pool 9, aga nagu karta võis, siis absoluutselt kõik metsarajad ja turnimiskaljud olid metsikult üle rahvastatud ja igas parklas oli valvur ja politsei, kes suunas autosid minema. See sama parkla, kus ka eelmine päev matka alustasin, oli u 2 miili pikkusega autosaba.
Andsin pärast kolmandat parklat alla ja mõtlesin, et võtan suuna tagasi Philly peale ja sõidan kiirteevabalt koju tagasi. Tee läbis mitmeid väikelinnasid ja plaanisin neid külastada. Iseenesest see kiirteevaba valik oli väga lahe. Mõnusad väikesed teed nagu Soome külade vahel sõites. Esialgu küll oli rahkum nagu mägitee, kus S-kujulised teed olid ühelt poolt ääristatud kuristikuga (mis oli väga ilus värviline puudest). Aga pärast oli juba tavalise metsa vahel sõit. Liiga kiirelt ka seal sõita ei saanud, sest rajad on väänlevad ja käänlevad. Mõnes mikrokülas inimesed lehvitasid, kui mööda sõitsid. Muide metsaradadel ka endast vanemaid inimesi on viisakas tervitada. Nii ma siis ka matkates 4,5 tundi käisin ringi hello siin ja hello seal.
Kuigi autosõit oli vinge, siis kahjuks nii mõnigi küla oli päriselt küla ja peale kiriku seal suurt midagi ei olnud. Ainult lõpus viimane linn Sommerville oli aktiivsem ja atraktiivsem. Aga siis olin päris väsinud ja istusin kohvikus mobiili laadimiseks ainult ning sõitsin kodu poole edasi.
Muide. Auto ära andmine/viimine Philadelphias on ka päris katastroof. Auto võtsin tänavalt ja idee poolest peaksin samasse kohta tagasi viima. Aga linna keskel sa ei leia laupäeva õhtul parkimist. Tiirutasin 30 minutit. Siis helistasin infonumbrile ja lõpuks leidsin ise kuskilt mujalt uue koha ja teavitasin sellest ja palusin taeva vägedelt armu, et see auto esmaspäevaks teisaldatud ei ole. Igatahes tänase seisuga sellist kirja tulnud ei ole. Läks vist õnneks.
Igatahes on üks päris edukas matka nädalavahetus ära tehtud ja saadud ka gängstaautoga veidi maailma avastada. Muide.. igal kiirteel on erinevad tolli süsteemid. Ma nüüd tean vähemalt kolme. Kahjuks esimene oli kõige kehvem. Pimedas sõitsin kuskil tollimasina juurde. Mingit piiret ees ei olnud. Ühtegi inimest ei olnud ja masin oli nii vana ja ära soditud ja läbi pekstud, et ühtegi kirjeldavat teksti küll alles ei olnud. Lõpuks nägin hämaras ühte pilu, kus kingi lipik välja tuuritas. Haarasin selle kaasa. Õnneks oli õige lipik ja selle jupi eest pidin 16 dollarit maksma. Lisaks oli kuskil veel üks kiirteelõik, mis maksis kõigile 3$ ja seal oli viisakas tädi, kes asja mulle selgitas. Ja viimane lõik oli üldse automaatse numbri tuvastamisega, nii et ma ei tea, kellele see arve läheb.
Comments
Post a Comment