Skip to main content

Introverti horror nädal

 See nädal oli täis aktiivsusi. Teisipäevast reedeni ma ärkasin 4:50, et olla tööl kell 6:15. Haiglas olid San Diego assistant professor ja Austriast Grazist assistant professor. Austria professor saabus haiglasse esmaspäeval ja kuidagi jäi minu õlgadele veidi temaga aja viitmine. Samas ka arusaadav, sest ma olen ainus ilma kohustusliku ajakavata. Ja kaks eksinud eurooplast tunnevad ikka karjas mugavamalt :) 

Igatahes esmaspäeval veetsin dr Tanja Kraussiga aega. Teisipäeval oli lühem päev ja käisin Apurvaga väljaspool linna opereerimas. Kolmapäeval oli hommikul käe tiimi koosolek. Päeval käisin operatsioonidel ja sain lõpuks teadustöö õigused ja tegin oma esimese jupi ära. Kolmapäeva õhtu jätkus õhtusöögiga kuuele USA kirurgile ja minule ja Tanjale. Käisime peenes kohas nimega Larc. Väääga hea toit oli. Ja täpselt null fotot tegin, sest liiga uhke koht tundus olevat pildistamiseks. Läksin sinna Uberiga, aga üks spordikirurg Kathleen tõi mu vabatahtlikult koju. Koju jõudsin kl 23 ja magama enne südaööd ja äratus siis oli juba 4:50. 

Neljapäeval oli hommikul ja õhtul seminarid külalisprofessorite poolt ja päeval käisin vaatamas reieluu mediaalse kondüüli pealt võetud vaskulariseeritud luusiirde võtmist, et panna see mitteparanenud lodiluu murru ravimiseks randmesse. Õhtu lõppes muidugi kõikidele kirurgidele mõeldud õhtusöögiga jälle väga peenes kohas. Samuti pilte ei teinud, kuid ma tean, et veinipudel jäi kuhugi 100 dollari juurde - me saime kõige odavamat veini, mida koht pakkus Apurva sõnade järgi.

Reedel käisin operatsioone suts vaatamas, aga Tanja soovis linna peale minna. Nii et käisime igast iseseisvumis hooneid vaatamas ja ka nende Vabaduse Kella imetlemas. Ja siis läksime Barnesi muuseumi. Seal oli meil ees giid ootamas. Nimelt neljapäevasel õhtusöögil istusime ühe vanema kirurgi kõrval, kellel on väga palju tutvusi ja ta siis kinkis meile tasuta giidiga külastuse. Väga vinge muuseum: dr Barnes õppis arstiks, aga arstina ei töötanud. Tegi ühe teise inimesega ravimi, mida kasutada silma gonorröä raviks või miskit, kuigi seda kasutati kõikide maailma hädade raviks. Ja selle kõige rikkusega ostis ta oma elu ajal kokku üle 900 teose. Kogu tema isiklik kogu on välja pandud ühes hoones ja teoseid ei saa liigutada, sest kõik on süsteemselt tema poolt kokku pandud. "Segamini" leidis seal Renoir, Picasso, Monet, van Gogh jms.

Laupäeval mõtlesin, et tuleb väga rahulik päev, aga Apurva kutsus oma pere ja Austria professoriga lõuasöögile. Käisime Lõuna-India söögikohas, mis oli väga hea. Pärast külastasime Mütter muuseumi - esimene arstide kolleegium USAs.

Pühapäeval oli käetiimiga kõrvitsa korjamine. Sinna olid siis kutsutud nii käe tiimi teadustöö tegijad, kui ka arsti assistendid, õed ja nende pered. Päris tore oli. 

Muidugi käisime traktori järelhaagises sõitmas ja istusime heinatorbikute otsas. Lastele väga meeldis ja ilmaga meil ka tohutult vedas. 

 
     Apurva ja Tanja selfiet tegemas. 


   
                                                                Minu valitud kõrvits.


Ja veidi teisi pilte sellest nädalast...

Barnes'i muuseum:

 


 

Liberty Bell:


Mütter muuseum (sees ei võinud pilte teha): 
Sees oli lihtsalt kollektsioon erinevaid organeid juppe niisama ja formaliinis.
Teine korrus oli kinni, sest keegi otsustas organite vahel abielluda. 


Mina ja Tanja:


Niisama pilte tänavatelt:

  
                                     

Haigla aatrium põhihoones:



Comments

Popular posts from this blog

Matuse meeleolu

Alustame kõige olulisemast… Pühapäeval oli siis Super Bowl. Kuid kahjuks viimase minuti jooksul kaotasid nad mängu. Kuigi kogu teine poolaeg oli kaotuse suunas minemas. Väga kurb. Kõik olid kindlad, et meie meeskond võidab ja juba olevat linn korraldamas kolmapäevaks paraadi. Kuu aega juba on rahvas ainult rohelist värvi riideid kandnud ja kui ei ole rohelised riided, siis kuskil üks kotka silt kindlasti peal. Meeleolu oli nii ülev, et kui pühapäeval läksin mänguks õlut ostma, sain teada, et välismaalane saab ainult passiga õlut osta. Siiani olen saanud suvalise ID kaardi või juhiloaga. Mõni isegi ei ole küsinud mult seda. Aga seekord selline noor kutt teatas, et nõup ei saa. Mu kõrval oli vanem paar, kelle ma olin endast just ette lasknud. Tädi oli nii tore ja ütles, et näen piisavalt vana välja ja nooooh mul oli ka meeskonna pusa seljas ja ostis mulle õlu oma kontoga, et ikkagi vaja suurt mängu ju nautida. Aga tulemus oli kurb. Väga kurb. Vähemalt ei pea ma enam nädalavahetusel 3 tun...

Kuu aega pausi?

Paus on muidugi ainult siin blogimisest olnud. Tegelikkuse tähendab, et mul on ülikiire olnud.  Võtsin kalendri lahti, et vaadata, mida ma siis teinud oled: Aprilli alguses sain kokku Eesti lastekirurgia residendiga, kes märtsis alustas 5-kuulist tsüklit CHOP'is. 12.aprill tuli Liisa USAsse, 13.aprill tulid Mari ja Priit. Vahepeal juba koju lennanud. Käisin Mari ja Priiduga NBA playoffidel. Liisaga NYC käisime kolme pilvelõhkuja tipus, miljonis muuseumis ja lisaks jõudsime ka Washington DC'sse. Iga päev tuli mõnusalt palju samme.  Selle nädala K-N olin Baltimore Curtis Hand Centeris laipade peal õppimas. A. oli seal visiting professor ja siis küsis, kas ma võin ka liituda ja Curtis maksis niisama ka minu hotellitoa Hiltonis kinni. Not bad. A. tegi 3 ettekannet, siis olime 4 tundi kadaveerõppes (pleksuse kirurgia ja ulna lühendamine). Nelja residendi peale oli kaks laipa. Neil Marylandis on nii, et kui sa oma eluajal ei märgi, et sa EI TAHA oma keha pärast surma meditsiinilisel...

Jõulud, vana aasta, uus aasta

Ses suhtes... pole nagu palju kirjutadagi, sest veetsin nädal aega Eestis jõulude ajal.  Ainus peavalu oli reisimine Eesti ja tagasi. Reaalselt võttis Eestisse minek Philly uksest väljumisest Tallinna lennujaama jõudmiseni 24 tundi aega. Phillyst läksin rongiga New Yorki, seal käisin kiiresti Google poes viimast kinki sõbrale ostmas, et see talle Eesti transportida. Metrooga lennujaama suunas, AirTrainiga lennujaama sees terminali 8. Kusjuures lennujaamas järjekorrad oli päris lühikesed pühade kohta. Sain kiirelt läbi. Kahjuks sattus mu käsipagas kontrolli, kuid see oli nii detailselt kokku pakitud, et isegi õhuauku ei olnud selles. Turvatöötaja küll vabandas ette ja taha, kuna tal ei mahtunud enam asjad tagasi, aga lohutasin, et endalgi kulus ~40min, et need esialgu viisakalt kotti suruda. Kõrgeklassiline toit USA lennul ja minu esimene lumi Soomes. Ja ka viimane, sest Eestis ootas mind suur sula.   Rahvahääletuse võitnud kosmosekott. Pärast kontrolli mitte kuidagi enam kinke...