Ja kuna see nädalavahetus Ameerika jalgpalli kodumeeskond Eagles ei mängi, siis kindlasti homne peateema on, et mida keegi nädalavehtusel tegi. Mäng on alles teisipäeval - kohustuslik vaatamine, sest muidu kolmapäeval diskussioonis osaleda ei saa. Kuigi ma alles vaevu mõistan nende punkti saamise süsteemi.
Ning siin üldiselt "lebotamise" põhimõtet ei mõisteta ka. Näiteks minu supervisor dr Shah läks nädalaks ajaks sõudmist lisaks õppima ja sõitis selleks kuhugi Kanada piiri äärde üksinda ja palkas privaattreeneri. Lisaks käib ta oma abikaasaga teisipäeviti kell 5 hommikul jõusaalis, kus neil on oma eratreener, kes siis annab nädalaks koduülesanded. Dr S abikaasa lisaks jõusaalile käib tennises. Ma küll ei tea, kuidas nad viitsivad iga päev kell 5 üles ärgata, et trenni minna. Mõnel päeval peavad isegi enne kl 5 ärkama selleks. Aga USA. Neile vaba aeg ei meeldi. Ja nädalavahetused on ka alati tegevusi täis broneeritud. Õnneks lapsi kasvatavad lapsehoidjad ja minu juhendaja Itaaliast pärit lapsehoidja teeb nende pere toidud ka.
Ilmad on ka ilusad - jätkuvalt 30 kraadi päeval ja pigem koguaeg päikseline. Nii et vabandusi mingisuguseks lebotamiseks ei ole.
Mõtlesin siis, et okei jalutan 1h 15 min Jaapani aeda. Pole nagu kõige pikem ettevõtmine ja avastan veidi linna ka. Ainus, mis ma avastasin on, et kesklinnast kaugemal siiski jalakäiate teid väga ei eksiteeri ja jalakäijaid ka mitte. Liigutakse ikka ainult autodega. Kuid kuidagi mööda asfaldi ja muru liikudes jõudsin sinna Jaapani aeda. Google Maps vahepeal enam teid ei näidanud, aga neid seal siiski eksisteeris ja liikusin põhimõtteliselt vastavalt ilmakaartele. Maksin 14 dollarit ja läbisin selle Jaapani majakese 15 minutiga. Oli ilus küll, aga suhteliselt mõttetu pärast kõiki mu kannatusi. Ja vett seal ka osta ei saanud.
Mõtlesin, et koju lähen teist teed pidi läbi linna, aga kahjuks osutus esimene 40 minutit linnast ghettoks. Valgenahalist inimest ei näinud ja hooned olid jube kehvas olukorras. Õnneks antud kuumuses kedagi teist väga tänavate peal ei olnud liikumas ja jõudsin ilusasti tagasi südalinna. Kuid ghettos nägin ühes väikses aias ka kolme hobust. Neist oli küll päris kahju.
Linnas võtsin esimeses Dunkin Donutsis suure joogi - apelsini vesi, mis osutus puhtaks diabeedi kullaauguks. Hämmastav, et see suhkur seal sees kõik ära oli lahustunud. Aga sain oma 20 tuhat sammu täis ja saan rääkida tööl, et käisin seal Japaani aias ära. Tõenäoliselt jätan selle ghetto osa välja, sest esimene nädal küsiti mult siin koguaeg, kus ma elan ja siis vastati "that's good, a safe neighborhood". Tõenäoliselt nad kardavad, et ma saan siin kuuli. Arusaadav.
Ja kuulidest rääkides. See nädal küsiti mult, et kuidas me Eesis tavaliselt ravime kuulivigastusest tingitud killustunud murde. Sain vastata, et meil neid tavaliselt ei ole.
Igatahes edaspidi külastan südalinna muuseumid. Ghettod jätan julgematele. Õnneks neid muuseumid siin ka jalaga segada.
Comments
Post a Comment