Viimased 30 tundi ja karma must auk

Kuigi ma pole üle kuu aja kirjutanud (Kadri ja vanemad jõudsid vahepeal külas käia) ja ma käisin NYC -> Philly -> Nashville -> Philly -> Minnesota -> NYC -> Philly -> DC -> Philly -> NYC -> Philly -> lennujaam.

AGA need viimased 30 tundi. Oh boy, oh boy. Neid ei õnnestu tõenäoliselt sõnadesse panna, aga mälestus väärib salvestamist.

Ma teadsin Philadelphiast lahkumine tuleb sutsu emotsionaalne. Reedel juba oli Apurvaga väike istumine, sest ta pidi Singapuri minema ja siis aega jäi vaheks ja lõpuks istusime ta kabinetis ja jõime õlut. Pidas pisikese kõne, et kui tore oli ikka, et saatus meid kokku tõi ja kindlasti jääme eluks ajaks sõpradeks. Ja ta tuleb järgmine suvi Pariisi olümpiamängudele ja peaksime kindlasti kokku saama. Nädalavahetuse veetsin vanematega Washingtonis ja pühapäeval veetsime aega Philadelphias. Esmaspäev oli töölt vaba, kuna oli sõjas hukkunute mälestuspäev. Teisipäeval siis mõtlesin, et lähen lühikeseks jupiks tööle. Aga jupp venis pikemaks ja ei saanud liiga kiirelt minema. Dr Mendenhallil oli põnev operatsioon ja siis viis meid kõiki kohvikusse sööma. Sealt läksin otse koju, et vanemad shuttle bussile panna JFK lennujaama.

Teisipäeval kuskil kl 15 tuli kiri CHOPi rahvusvahelisest harust, et said just teada, et ma olen 9 kuud siin olnud ja kuna mulle taodeldi õigust Eestist uusimistöö assistendina edasi tööta, siis tõenäoliselt nägid mu dokumente. Kutsuti kiirelt lõunale kolmapäevaks. Absull ei viitinud sinna minna, aga samas olin teadlik, et CHOP ikkagi maksis osad onboarding arved kinni, nii et ma tundsin kohustust kokku saada. Ja Apurva kunagi mainis, et ma võiks sinna-tänna märku anda, et olen CHOPIS käinud, sest nad üritavad pma rahvusvahelise fellow programmi laiendama hakata.

Kolmapäevale omaselt läksin 6:15 tööle, et ikkagi konverentsist osa võtta. Sain endale spetsiaalse mütsi mälestuseks. Väga nunnu. Kallistasin ja ütlesin kõigile tsau ja saadeti ilusaid sõnumeid. Läksin Racheli kabinetti, et 2h tööd teha, kuni kell 10 siis rahvusvaheliste inimestega kokku saada.

Istusime kohvikus ja rääkisime juttu Robiniga ja põhimõtteliselt selgus, et ta kuu tagasi Eesti saadikuga kohtunud. Tahavad väga jätkata Eestiga meditsiinilist koostööd ja loodavad, et ma annan kõigile info edasi, et CHOPi võib alati külla minna, kas 1 päevaks, 1 kuuks või 1 aastaks. Mul nüüd kontaktid olemas ja sain aru, et kõike saab.

Kuna vestlus sujus, siis pakuti, et kas ma tahan haiglas ringkäiku (viimasel päeval). Muidugi! Viidi igasugustesse intensiividesse. Umbes 29 000 statsionaarset patsienti on neil aastas. Neil on lastehaiglas sünnitusosakond. Naine sünnitab ühes toas ja läbi väikese vaheakna sündinud laps ulatatakse opituppa. Paljud südamepatoloogiatega lapsed sünnivad CHOPis, sest neil peaks üpris tugev programm olema. Ja palju uurimistöö järgus olevaid geeniteraapiaid on neil käimas.

Kuskil tuuri lõpus märkasin, et oioi mu kotti ei ole enam. Mu muumikott! Koos passiga! Ja rahakoti ja iga viimse kui dokumendiga! Läksin kohe kohvikusse tagasi, sest arvasin, et tõenäoliselt seal toolile jätsin ja Racheli kontoris seda polnud.

Kohvikus aga kotti polnud. Rääkisin kohe turvadega, aga keegi kotti tagasi ei ole toonud. Läksin teise majja, rääkisin turvadega. Kuna mu kotis olid AirPodid, siis hakkasime neid jälitama. 60-90 min püsisid ühe koha peal teises haiglamajas (kahtlane!) ja üritasime neid 13 korruse pealt leida. Ei leia. Jätsin oma numbri põhimõtteliselt igasse turvapunkti. Igal korrusel on neid mitu tükki ja turvat on võimalik iga 10m pealt leida. Aga kotti ikka ei ole. Ja siis üks hetk hakkavad AirPodid liikuma. Haiglast minema!

No siis oli küll "käi pekki ja põrgusse" ja mõni vürtiskamgi sõna. Igatahes. Otsingute ajal juba olin Palunud Liisale mulle Eesti konsuli andmed saata. Olin uurinud, kui kiirelt asendusdokumendi saaksin. Siis ma küll veel arvasin, et lootust on. Aga lootus suri. Haiglas pandi mu kott kirja kui varastatud. Teavitati mingit uurimise onu.

Jalutasin siis nukralt rinnasilt, orto tutikas nokamüts ja mobiil käes koju. Õnneks mobiil on põhimõtteliselt pühalikum kui mõni kirik. Sain kiirelt oma pangakaardid ajutiselt blokeerida. Kusjuures maksete tegemiseks saan äpist blokki maha võtta, makse sooritada ja uuesti bloki peale panna. AirDropid märgistasin kadunuks ja panin oma numbri sinna külge. Et kui keegi leiab, siis saab helistada.

Helistasin siis nukralt konsulaati ja ütlesin, et noniiiiiiii lood on kehvad. Väga meeldivad inimesed olid ja kohe helistas New Yorgi konsulaat Washingtoni ja uuris kumb mulle kiiremini dokumendid saaks tehtud. Selgus, et ikka NYC ja avasid lausa konsulaadi kl 9 hommikul, et ma saaksin varem kohale minna,

Põhiline komistuskivi oli Finnair. Kirjutasin, et vaja lendu vahetada. Öeldi, et oioi oled premium economy ja nii lihtne pole. Keegi võtab 2h jooksul ühendust. Keegi ei võtnud. Kirjutasin, et mul on jäänud 2h lennuni, kuhu ma minna ei saa, sest mul pole passi. Siis tegutseti kiiremini. Lend tühistati, sest siis on mul lootust saada veel lendu ümber muuta ja potentsiaalselt soodsam hind.

Tühistati ja öeldi, et oioi aga uue broneeringu tegemiseks peab level up boss minuga tegelema. Lubati, et keegi võtab 2h jooksul ühendust. Keegi ei võtnud. Helistasin. Vastatin, et jaa sellega peab kohe tegelema. Hakkame tegelema. Keegi võtab 2h pärast ühendust. Ei võetud. Siis oli kl 22 õhtul ja polnud mingit piletid, aga oli plaan minna varahommikul rongiag NYC, et vähemalt passi asendus saada.

Muideks, kui olin enam-vähem mingite paberite ja asjadega ree peal, siis helistasin 911 ja küsisin, et mida ma tegema peaksin või kuhu pööruda, et kui selline asi on toimunud. Öeldi, et ole kodus ja politsei tuleb. 20 minutit hiljem oligi politsei kohal, võttis ütluse ja soovis edu. Lootust asju tagasi saada - seda ei antud absoluutselt. Tõenäoliselt selline mikrokuritegu on nende jaoks poogen ja keegi ei viitsinud mu kõrvaklappe jälitada, kuigi mobiilis GPS näitas pidevalt, kus need on. Muideks esmalt läksid mu kõrvaklapid väga kahtlasesse linnaossa, mis on tuntud vägivalla ja narkootikumide poolest. Otsustasin, et passist on küll kahju ilma jääda 6h enne oodatavat õhku tõusu, aga kuuli oleks rohkem kahju saada.

Leppisin, siis oma saatusega, et lennule ei saa ja nüüd peab hakkama rabelema, et vähemalt järgmine päev USAst välja pääseda.

Aga lood lähevad veel põnevamaks!

....

Enne magama jäämist oli minu jaoks suur üllatus, et mingi suvakas piff on mulle Instagramis kirjutanud, et yo leidsin su koti ja võtsin kaasa! Mu aju plahvatas, et nagu mida pekki?! Ja veel oli kirjelduses, et ta on med.õde. Kirjutasin, et kas saaksid pilti teha kotist. Hommikul kl 8 vastas. Ja oligi minu kott. Kirjutas, et võttis igaks juhuks kaasa ja üritas minu AirPode ühendada (nagu misasja?) ja ei saanud. Tahtis nii minuga ühendust võtta. Ma olin sõnatu. Iga viimne turvatöötaja teadis, et ma otsin kotti. Ortopeedia füsio oli suure kirja laiali saatnud. Ja mingi suvakas piff otsustas minu koti ja passiga koju jalutada ja siis detektiivi mängida?! Vaevalt. Tõenäoliselt üritas AirPode jms varastada, aga siis avastas, et ei saa lahti neid muukida ja need on jälitatavad. Korraks oli tegelikult need deaktiveerinud, aga sattusin juhtuslikult peale ja blokkisin kohe teistele kasutajatele ära. Kusjuures CHOPi turvatöötaja oli kohe alguses kuidagi maininud, et kui töötaja varastas, siis saavad kaamera pealt jälile ja identifitseerivad, kui oma töökaarti mõne ukse avamiseks kasutab. Võib-olla sai pärast teada, kui suures jamas on.

Igatahes enne tema vastust möödus öö suhteliselt unetult. Minu korter oli juba välja üürimisel, aga omanik lasi mul teises korteris ööbida. Väga-väga vastutulelik oli. Ei tahtnud korras korterit segamini ajada, nii et võtsin pleedi ja läksin diivanile, et omanikule vähem koristamisvaeva tekitada. Aga kell 4 läks uni ära ja mõtlesin, et hakkan jälle Finnairiga tegelema. Lõpuks vastas keegi, kes teadis, mida ta teeb. Kuid sõltumata sellest, et ta teadis, mis ta teeb, kulus ikkagi 2,5h, et piletid saada. Muidugi hinnavahe tuli kinni maksta...

1300 euri.

Päris ulmelised summad. Aga noh ausalt öeldes enam ei tahtnud USAs isegi lisapäeva olla. Istusin hommikul rongile. Sõitsin NYC. Läksin Eesti konsulisse. All turvamees oli, et eiei avame kl 10. Sain ennast tutvustada, kui eriolukord ja ütlesin, et nad teavad, et ma tulen. Jõudsin kohale ja selgus, et kahte passipilti ka vaja.

Enda peas küll veeresid juba heinapallid. Ma olin nonstop eelmisest päevast telefoni otsas või äpis või emailides, et kõike korda ajada. Ja nüüd pidin pastakast passipilte ka välja imema. Igatahes läksin esimesse CVS'ssi, kus Google Maps näitas, et saab pilti teha. Pildi "tegemine" tähendas ainult printimist. Netist sain küll eesti.ee kontolt kätte oma pildi, aga jpg CVS ei tunnistanud. Tegin siis kuskil räpase vähe rohkem valge seina ees kummikommide ja Coca-Colade vahel selfisid ja üritasin vähem elu raskustest läbi pekstud Malle nägu olla. Ei õnnestunud. Nägin välja nagu enam-vähem funktsioneeriv alkoholi kuritarvitaja. Printisin, siis oma joodikupildid välja ja läksin tagasi. Kulus ikkagi u 1 tund pärast piltide andmist dokumendi saamiseni. Onu oli väga tore. Viipemaksed toimisid.

Onu uuris, et mis kell mul lend läheb. Ütlesin, et kell 18 Philadelphiast. Kell oli siis umbes 10:30 ja ma olin veel New Yorgi kesklinnas. Rääkis, et mul võib asenduspassiga probleeme seal tulla. Kirjutas kiiruga mulle "garantiikirja", kui keegi hakkab seletust nõudma. Ja küsis, et kas ma ikka jõuan. Ütlesin, et 11:30 rongiga olen Phillys kl 13 ja jõuan kl 14 lennujaama ja siis on plaani järgi 4 tundi aega. Vastati: "Ära plaani, tee nii!". Nende äärmiselt kurjakuulutavte sõnade peale ei julgenud isegi metrood enam võtta ja ennustatud 41-minutlise kõnnaku asemel olin 30 minutiga rongijaamas. 20 minutit rongini aega. Eile sõin ühe müslibatooni ja banaani ja jõin kaks õlut. Natuke näljane tunne oli selleks hetkeks. Mõtlesin, et ehk nüüd on aega juua. Tellisin joogi.... ja teenindus venis ja venis ja venis. Jäänud oli 7 minutit rongini. Ütlesin, et ma ei jõua oodata ja ärge valmistage mu jooki. Tädi reageeris ja hakkas ruttu tegema. Mingi noormees tuli ja ütles, et oi see on vist minu Pink Drink. Selgitasin, et ma hakkan rongist maha jääma ja palusin eelisjärjekorda. Kutt nentis, et tal on aega ja ok, laseb mu ette.

Igatahes jook käes, jooksin rongile. Sain viimasena peale. Rongis hakkasin miljonile haigla e-mailile vastama. Selgus, et lennukist maha jäämine oligi vajalik, sest mul oli viimasle hetkel saadetud 4 dokumenti täitmiseks, et saada üleookeani töötamise õigus. Pidin veel taustauuringu firmasse helistama ja kinnitama, et FBI võib mu andmeid kontrollida. Ja mingil põhjusel haigla ei näinud mu taustakontrolli kuritegevuse kontrolli osas (mis oli puhas). Palusid, et ise helistan.

Lõpuks tagasi Phillys läksin kiirelt korterisse. Kiirelt siis kaks kõnet CHOPiga seoses. CHOP ise ei olnud märganud, et tegelikult olid kõik asjad korras. Sain research assistant registreeringu CHOPis ja õiguse Eestist töötada (jee!). Asjad kõik kotti surutud. Riided vahetatud. Tekso tellitud. Ja tassisin 3x23 kg kohvrid alla. Sain lennujaama ja mõtlesin, et kodu paistab!

Lennujaamas muidugi pagana trolley eest peab maksma 6 dollarit. Ameerikas ikka osatakse raha absoluutselt iga asja eest küsida. Üks onu pärast küsis, et kas ta võib laenete. Ütlesin, et muidugi ja pärandagu edasi ka. Sellise asja eest ei peaks keegi maksma. Hoiame igavesti ringluses!

Lennujaamas teeninduses oli veidi segadust mu passiasendusega, aga õnneks olin American Airlines klient ja mul oli konto registreeritud koos passi andmetega. Passikoopial on õnneks kõik samad andmed. Mõtlesin et, dvaiks. Nüüd on kõik lõppemas. Passilipik sobis ja olen kohe turvakontrollis.

Aga ei!

Mul oli vaja lisapagasi eest maksta. Teadsin kohe, et lisapagasit vaja. Algul mõtlesin, et võtan käsipagasiks, aga siis mõtlesin, et ei taha kolmes lennujaamas KitchenAidiga ringi tuuritada. KitchenAidi kott oli juba läinud ja ma olin enda suuruse suusakoti laadse pagasiga jäänud. Ja selgus, et lennujaam ei aksepteeri lähimakset. Küsisid krediitkaarti. Me olime just läbinud vestluse:

-Kas sul mingit isikutunnistust on?

-Ei, kõik varastati ära.

-Aga juhilube?

-Ei, kõik varastati ära.

-Aga mingit ID kaarti?

-Ei, kõik varastati ära.

-Aga pangakaarti?

-Eip. Aga mul on töökaart mu pildiga.

Igatahes selgus, et krediitkaarti on vaja lennujaamas. Igal pool mujal USAs olen 9 kuud lähimaksega maksnud, aga ei, seal ei saa. Siis öeldi, et võta teenindusega ühendust. Võtsin. Räägin mure - sorry, oled international lendaja ja sulle netis ei saa pagasit lisada. Netist ei saa osta ja kohapeal ei saa maksta. Siis küsisin kaugteenindajalt, et kas ma siis jätan koti siia? Sest ma olin selleks valmis küll. Pohlad. Enam ei jaksa siin USAs mütata. Tädi ütles, et sorry. Nii on. Rääkisin teenindavale onule ära, et lood on nüüd nii. Küsisin, kas kuskil on rahavahetuse punkti? Et mul eurosid on. Onu ütles, et teises terminalis, aga sinna ma ei pääse turvakontrolli läbimata.

Nägin vist nii kurb ja närtsinud ja depressiivne välja, et onu tõstis mu koti kaugemale lindile ja tegi kiirelt sahker-mahker ja lasi mu pagasi tasuta ära registreerida. Säästis mulle 200 dollarit. Oleksin muidu hakanud haiglasse inimestele helistama, et kas on vaba, et lennujaama tulla ja minu koti eest maksta saaks. Absurdne. Andsin neile telefonis ka kohe tagasisidet, et järsku on see koht, mida muutma peaks. Et kui te enne ei ole näinud inimest, kellelt kõik ära vasratatakse ja on lisapagas, siis võib-olla võiks sellele nüüd mõelda.

Igatahes sain kontrollist läbi. Kõik vahtisid igas punktis mu passilipikut. Koguaeg kutsuti mõni vanem kolleeg kohale, aga läbi ma sain. American Airlines üle ookeani lend on tore. Palju alkoholi, head toidud ja ma olin Premium Economys, kus siis aknaklaas on pimendatava funktsiooniga, jalaruumi on ja koguaeg teenindus käib. Väikesed rõõmud.

Nüüd istun Dublini lennujaamas ja ootan, millal saaks väravainfot, et saaks üldse aru, mis suunas minema peab. Tean, et terminal 1, aga neil on zero terminali märki üleval. Aga Euroopa Liidus olen sees. Ka see on midagi.

Teadsin, et USAsse viisa saamine on raske. Kes oleks arvanud, et riigist väljapääsemine saab olema 100x raskem.