Kõik on väsinud

Kui muidu oled harjunud, et veebruaris on inimesed ilmast ja pimedast perioodist väsinud, siis siin on väsimus põhiliselt töökoormusest ajendatud.

15.märts on tähtaeg ühele rahvusvahelisele käekirurgia kongressile ja tiim tahab 15-16 ettekannet esitada. Tavaliselt kuni pooled lähevad läbi. Aga selleks, et oleks midagi esitada, siis hakatakse ideid alles teostama mõned nädalad varem. Nagu ma varem mainisin, siis ma olen u 2000 röntgeni kursil. Igatahes eilse seisuga sain kõik läbi käidud. Terve see nädal u kl 4:45 ärganud, kl 6 tööl, kl 18 koju ja kl 21 magama. Isegi K ja N, kui on opipäevad olnud, ilmusin tööle supervara, et saaks kaks tundi enne operatsioone röntgeneid vaadata.

Aga tundub, et nüüd suurem osa tööst on tehtud. Kuna mina ja Rachel teeme kodarluu murrust koos, siis see nädalavahetus pean siiski üritama ka tööd teha ja meie kogutud arvude pealt kokku panema statistika ja mingisuguse sisututvustuse, mida annaks kongressile saata. Kui sisututvustus aksepteeritakse, siis hakkab veel suurem töö - teadustöö tuleb lõpuni teha. Lõpuks, kui kongress läbi on, algab see lihtne töö - nüüd saad artikli kokku panna. Teiste teadustöödega on lihtne - olen kolmas uurija, nii et minu roll oligi ainult röntgeneid vaadata ja esimese-teise uurija töö on mõelda. Võib-olla küünarluu töös pean ka veidi rohkem panustama.

Üldiselt tundub, et kõik on väsinud. Isegi A. tunnistas, et tavaliselt teadustöö stimuleerib teda, aga hetkel on liiga palju asju liiga lühikese aja sees. Eile oli neil ka intervjueerimiste päev. Valisid uusi clinical research inimesi ja tundus, et ka 2024 aastaks lasteortopeedia fellow'sid. Neile oli korraldatud fellow'de poolt suur ringkäik majas, kohvid-küpsised ja siis kõik kirurgid olid kahe kaupa ruumides ja iga inimene pidi u 4 ruumis käima vestlemas. Üks vestlus kestis 15-20 minutit.

Ma küll valdavalt istusin oma arvuti taga ja ei teadnud, mis maailmas toimub, aga Vabariigi sünnipäeva puhul oli komme kaasas ja käisin korduvalt tuuritamas, et kommid ikka laiali jagada. Kõige parem kommikarp on ikka see suur valge "EESTI" kirjaga ja sees india pähkliga kommid. Kõik olid vaimustuses, kui pehmed ja head need olid. Üks vanemkirurg, kellele meeldib palju jutustada, röövis kohe tund aega mu elust, et maailmast ja asjadest rääkida. Seetõttu pääesin ka eile alles suts enne kl 18 koju.

See tähendas, et sain koos päikeseloohanguga koju jalutada. Need päikeseloojangud ongi suuresti ainus aeg, mil ma päikest näen. Kuigi siin päevad tegelikult juba veninud 11-tunniseks ja päike loojub suts ette kl 18. Iga hommik muidugi peab päeva temperatuuri ennustust ette vaatama, sest see kõigub 2 kraadi pealt 20 kraadi peale. Kuid tundub, et piisavalt soe on, et kevadtaimed tõstavad pead ja ma ei tea, mis puud meil õitsevad, aga mingid ilusad roosad. Väidetavalt ka saucer magnooliad õitsevad hetkel (vähemalt Washingotinis).

Ma neid õitsemisi jälgin siin pingsalt, sest ma tahan minna Washington DC kirsipuude õitsemist vaatama ja tavaliselt on see märtsi lõpp ja aprilli algus, aga see aasta arvatakse, et tuleb rekord. Nii et võib-olla 1-2 nädala pärast olen neid imetlemas.

Igatahes tänane plaan on vedeleda, teha retsepte, vedeleda, vahtida telekat, vedeleda ja saada jalutades oma sammud täis. Ja vedeleda.