Kukkumise kunst

Ma olen postitustega laisk olnud. Olen siin peaaegu puhkuse lainel. Kaks pikka nädalavahetust jaanuaris. 

Täna oli Martin Luther King Jr'i päev ja see on USAs riiklik püha, nii et sain vaba aega veeta. Tegelikult taastun veel eelmisest nädalast, kus tööle läksin megavara ja koju sain kahel õhtul 20-21 vahel, teistel kl 17-18 aeg. Põhimõtteliselt sain jalutada, et voodis magada ja siis tagasi haiglasse minna. 

Nimelt oli eelmine nädal ühel kirurgil (kirurg S.) järjest paar huvitavat juhtumit. Läksin üldse ta opituppa, sest ta käis A. opitoas kurtmas, et tema raske juhtum jäetud viimaseks ja kl 15 ei olnud ta saanud sellega veel isegi alustada. Me lõpetasime kl 16 ja ma siis tundsin halvasti ja läksin tema opituppa uurima, kuidas neil läheb. Kuna nad tegid kahel alajäsemel mitut operatsiooniga korraga teise aasta residendiga, siis ma jäin neile appi. Operatsioon ise oli huvitav, aga ikka oleks koju tahtnud normaalsel ajal pääseda. Eriti kuna lõpus "sain" õpetada residenti avatud kipsi tegema, mida tegelikult ta võiks osata teha. Ja siis kirurg S. nii muuseas kutsus järgmiseks päevaks ka oppidele, sest need pidid ka rasked olema. Ma ühest juhtumist olin juba teadlik. Olime seda arutanud omavahel, sest tegemist oli vääääga halva 3 nädalat vana küünarliigese murruga, kuhu A. mind ka oli suunanud, et saan nõu anda või miskit. Aga siis ma sain sellel opil teada, et kirurg S. on selline kiire ärrituja. Ta ei olnud ühegi inimese suhtes pahur, aga ta mingil põhjusel arvas, et operatsioon saab lihtsam olema. Kuigi ma ei tea miks, sest keegi käekirurgia-ortopeedia poolelt seda ei arvanud. 5-aastasel lapsel oli konservatiivse ravi ajal küünaliigese murd tüsistunud küünarliigese luksatsiooniga... igatahes sai operatsioon tehtud. Mingil kombel. Raskustega. Eks loodame paranemise osas parimat. Ja siis igatahes see sama kirurg vihjas, et jääksin järgmisele ka. See oli proksimaalne õlavarremurd. Aga see vihjamine oli veidi stiilis, et pigem jää. Ja ma ei julgenud siis enne lahkuda. Õnneks oli mõlemal opil fellow Grace ja ta tegelikult on väga hea kirurg-fellow. Meil oleks olnud küünarliigese osas ka sarnased plaanid, aga kirurg S. tahtis teistmoodi mõnda olukorda lahendada. Aga viimase opi ajal ta oli veidi väsinud ja saime suhteliselt valutult Grace'ga kahekesi tehtud. Kinnine repositsioon ei õnnestinud ja läksime kiirelt avatud operatsiooonile ja plaatimisele. Eks ise õppisin ka neist operatsioonidest palju. 

Igatahes oli tore see laupäeval mitte midagi teha. Eile käisin niisama jalutamas mööda jõekallast, kuniks tee otsa sai ja siis tagasi tulla. Täna käisin Philadelphia kunstimuuseumis, kuna MLK päeva puhul oli tasuta sissepääs. Muuseumis on ise hiigelsuur, nii et käisin põhimõtteliselt kaardil märgitud teoseid vaatamas. 

Thomas Eakins'i teosed. Ta käis Jeffersoni ülikoolis anatoomiat õppimas, et teosed eriti korrektsed oleksid. Kahe maali vahe oli vist 14 aastat - vahepeal hakati kitleid kandma. Kummikindad veel moes ei ole. Ja maskid.

Oli ka India ja Aasia kultuuri. Ühes muuseumi otsas oli täitsa Jaapani hoov mitme majakesega ehitatud. Nii õnnelik hobuseskuluptuur väärib ka esile toomist. Võimalik, et on tegemist Shreki eesli eelkäijaga (nali).

Pikad järjekorrad Matisse näitusele

  

Kaasaegne kunst: kuldne peenis, kritseldused ja junni tuba (kuivanud banaanikoored)

Minu lemmikutest: mehhiko kunstnik on joonistanud surnud tüdruku ja otsustanud lisada ka ninakolli.

Ilusat kunsti oli ka.

Ja kindlasti pean ära mainima selle nädala eepilist kukkumist. Neljapäeval läksin rahulikult tööle ja vaatasin isegi, kuhu astun ja järsku BOOM. Siruli keset asfaldi. Need tänavad siin on hullemad, kui Paides 10 aastat tagasi (või ka praegu) ja püsivalt Joodil. Igatahes oli siin üks löökauk keset tänavat, aga seda oli vist üritatud musta pigiga siluda ja musta pigi varjus oli tegelt korralik lohk, mida mu silm ei eristanud. Põhimõtteliselt tegin kolm saltot ja imiteerisin maismaale surema jäetud kala. Kriimustasin ühe käe pöialt, põlve, teise käe õlavarrele sain kuidagi sinika, telefoni katteklaas sai ilusad mõrad (õnneks alumine klaas on korras) ja käekella klaas sai viga. Kusjuures telefon oli taskus ja käekell oli noh randmel. Õnneks olin käekellale teinud lisakindlustuse mingil põhjusel ja see sai rahuliku südamega juba suunatud kriimuvaba klaasi parandusse. 

 

Läksin pärast kuriteopaigast mööda ka. Niisama jalutades ei saa arugi, tegelikult on suur lohk seal. Üritasin kiirelt ka külje pealt pilti teha, aga noh inimesed hakkasid veidralt vaatama ja pidin edasi liikuma. 

                                              

Laupäevane jalutus - siin ma ei kukkunud. Aga tagasi liikudes oli päris ilus vaade linnale. Inimesed ja koer pildil on juhuslikud. Koerasid on siin väga palju ja ma ei tea, kudas nad neid treenivad, aga mitte keegi ei tee ratturitest ega rulatajatest ega teistest liiklejatest välja.