Igatahes esmaspäeval läksin tööle, et taas skolioosi polikasse minna. Aga olin puusse pannud nädalaga ja olin hoopis noorukite sporditrauma vastuvõtus. Aga ka see oli väga tore. Kahtleeniga kohtusin juba Salzburgis ja ta on ka väga hea laulja (jõulupeol karaoke kuninganna).
Teisipäeval jäin põhimajja, et käia alajäseme kirurgiat vaatamas. Tegelikult on see väga põnev, kuidas pindluu eemaldamise järel (siirdati 5a tagasi lapsele alalõualuu asemele) tekkinud hüppeliigese ära vajumist raviti ühe kruviga. See on tehniliselt lihtne ja seda peaks kindlasti teatud juhtudel ka Eestis kaaluma.
Õnneks oli lühike päev. Jõudsin koju, tegin retsepte ja kl 17 oli käekirurgia arutelu kolme haigla vahel. Kõik kolm haiglat on erahaiglad, aga kirurgid esitasid juhtumeid, mis on neile rasked olnud või nad vajavad abi raviotsuse langetamises. ... Erahaiglad! Ja Eestis on natuke keeruline isegi haiglasiseselt arutelusid tekitada. Riiklikus haiglas.
Ja kui arutelu läbi sai, siis riietevahetus ja läksin Maneskin kontserdile. Ostsin põhimõtteliselt piletid, kuna sõbrannad Eestis ei saanud pileteid. Klassikaline kius. Kuigi bänd endale meeldib ka, aga kui arutelu ei oleks olnud, poleks osanud üldse vaadata, et nad Philadelphias on. See konsterdikultuur on ikka naljas siin: keegi liiga vara õnneks kohale ei lähe, aga põhimõtteliselt üleriietes keegi ei tule. Nii olidki 3-kraadises külmas palju miniseelikutes paljaste jalgadega nabapluusis naisterahvaid õues seismas. Järjekord oli üle bloki pikk. Ma seisin u 20-25 minutit õues. Mul oli õnneks õhem jakk seljas, sest ma tegelikult teadsin, et ka ei viitsi midagi hoiule panna.
Nii õues kui ka sees on Philadelphias koguaeg igal pool kanepi lõhna tunda. Nii ka seal kontserdimajas. Aga kuna ma arvasin, et kl 20-22 olen kindlasti seal, siis võtaks juba ühe joogi ka. Et siis see kanepihais mind nii väga ei häiri. Tellisin nimekirjas esimese - Immortal ehk Surematu. Kahjuks ei lugenud kirjeldust enne ostmist: vermuth ja tequila. Lahjenduseta. Elu kõige halvem jook üldse. Aga 2h mikrolonksude kaupa ma seda jõin, lõpp maitses paremini. Kontsert oli väga mõnus ja umbes kl 23ks sain koju. 4:45 oli juba äratus, sest nohh kolmapäev - nädala selgoorgu murrame ju teaduspärast USAs magamatusega.
Kolmapäeval mõtlesin A. vastuvõtule minna, aga see on alati megatäis rahvast. Ma pole vist ambulatoorsest vastuvõtust eraldi kirjutanud, kuid see ka kirurgiti varieerub. Igatahes A. vastuvõtus on tavaliselt 42-46 patsienti kl 7:30-16:30. Tavaliselt lõpetame u kl 17-17:30 aeg. Tal on tavaliselt kaks uurimistöö inimest, kaks arsti assistenti ja üks kuni kaks trükkijat + tegevusterapeut, kes tema eest kõik sisse trükivad ja tellimused teevad. A. ise peab ainult pärast dokumendile allkirjastamsie linnukese panema. A. ise ütleb, et ambulatoorne vastuvõtt on see, mis toob raha sisse ja kirurgia on isiklikuks lõbuks. Samas nõustas ta ühte peret, kus isa küsis, et palju pleksuse kirurgia (kaela ja kaenlaaluses piirkonnas olen närvipõimiku kirurgia) maksab. Vastus oli - kindlasti kuuekohaline number. Ja tuli välja, et paljud kirurgid vähendavad röntgenkontrolle per patsient, kuna kindlustuseta perele randme röntgen kolmes suunas maksab u 2000 dollarit. Ulme.
Igatahes neljapäeval oli noore neiu pleksuse kirurgia. Ta sai vigastuse 4 kuud tagasi, kuna teda tulistati. Tal oli ka kopsus õhku ja veidi verd, see dreneeriti. Kuid 4 kuuga sisuliselt kõik närvid, mis läksid ühte kätte, olid viga saanud ja mingit taastumist näha ei olnud. Üks pisikene funktsioon oli tagasi tulnud. Kusjuures ma panin seda vastuvõtus tähele. Teised ei pannud. Ütlesin pärast A. ja ta mainis, et tegevusterapeut ei märganud seda. Mõtlesin siis, et ju ma panin puusse. Järgmine hommik enne operatsiooni A. vaatas siis uue pilguga üle ja oligi 1 mm liikuvus sõrmes olema. Oli uhke tunne küll :D
Igatahes operatsioon oli väga põnev, aga koju jõudsin u 20:30. Reedel seetõttu läksin meelega hiljem tööle u 8:30, sest ma olin nii väsinud ja vajasin veidi magamist. Ei olnud plaanis vastuvõtule ega operatsioonidele minna. Mul oli vaja teadustöödega tegeleda. Ma hetkel kolmes projektis: capitellar fractures (küünarliigese murd), küünarluu distaalne murd kasvuplaadi vigastusega (pean 500 patsienti läbi vaatama) ja rangluumurd. Rangluumurdu üritame teha nii Eestis kui ka CHOPis paralleelselt.
Kuna mul tööl isiklikku arvutit ei ole, siis läksin dr Mendenhauli vastuvõtu ruumi, kuna seal oli vaba arvuti ja siis pisteliselt käisin põnevamaid haigeid vaatamas. Kahjuks mõni põnev haige pani tunniajase paugu kohe. Aga sain päris palju tehtud. Muidugi reede õhtul läksime A. pere ja Andresega pitsat sööma ja A. ütles, et mul peaks tegelikult isiklik tööala olema. Aga keegi pole seda mulle ölenud. Oih :D Ning A. pakkus mulle veel kahte teemat - ülejäseme pahaloomulised ja healoomulised kasvajad. Ilmselgelt ma ütlesin jah.
Jaaaaaa... laupäeval oli jõulupidu. Vaba baar ja kohustuslik karaoke fellow'dele ja teadustöö inimestele. Õnneks minule see ei laienenud. Kõige toredam oli, et kliiniku juht laulis uhkelt kõvasti ja mööda. Ja tipptasemel puusakirurg käis ka vahepeal kõva häälega mööda laulmas teiste gruppidega, et motivatsiooni tõsta, et teised ka kõva häälega mööda laulaks. Väga tore oli. Aga lasin u 22:15 jalga. Pidu oleks nagunii kl 23 lõppenud. Startisin pühapäeva hommikul lennujaama ja nüüd olen juba Orlandos. Aga sellest kirjutan uuel nädalal.
Comments
Post a Comment