Töönaised.

Kell on 7:33 ja me oleme Britaga mõlemad üleval. Me ei pannud äratuskella tänaseks hommikuks, sest mõtlesime, et ärkame siis, kui ärkame. Naudime nädalavahetust jne. Aga ajud vist ei saanud plaanist aru. Nüüd me istume oma suures elutoas ja näeme aknast ainult halle värve. Iga hommik sajab lörtsi taevast alla ja päeval sulatab ning on lihtsalt konstantne lörtsikate teedel... ja puudel. Kui puude all jalutada, siis mõnusad hiiglaslikud hallid lörtsijunnid lendavad pähe. 

Aga töönädal möödus vähemalt kiirelt. Vallutasin uued lokalisatsioonid, kuhu saab süsteid teha: seekord siis randmesse kõõlustupepõletikku ja alaselga "kuhugi". Diagnoosisin essentsiaalse treemori ühel härral, kes pool aastat suvitab Hispaanias ja läheb sinna kohe tagasi. Iseenesest oli see pigem atüüpiline leid, aga no mitte ühelegi teisele treemorile see leid ka ei sobinud. Alustasin propranol ravi ehk ma ei tea, kas see toimib. Pole kunagi selliseid asju ravinud. Ja ühel noormehel on tõenäoliselt füsioloogiline anisokooria ehk pupillid on erineva suurusega.

Siis eile sain jälle günekoloogilisi ülevaatusi teha. Naine tuli õlavaluga ja siis vastuvõtu lõpus mainib, et tal on menstruatsioon 8 päeva kestnud ja alakõht vähe valutab. Tegin siis kohusetundlikult ülevaatuse ja võimalik, et nägin oma esimese endometrioosi emakakaelal ära. Ning polüüp oli ka. Õnneks polüübi pärast peab ta nagunii günekoloogile edasi minema, nii et vaatavad tal ehk need muud mustad pleksid ka emakakaelal üle.

Ja teine naine tuli hoopis tekkiva suure mädapunni pärast bikiinipiirkonnas. Palusin tal selili minna ja naine ise läks mugavalt gün.positsiooni ja küsis, kas ma teeks talle muu ülevaatuse ka. Õppisin, et kohevamatel naisterahvastel on koed ka tunduvalt kohevamad ja kõik lihtsalt kollabeerub ja mitte midagi ei leia ülesse. Veidi selline kaevur Mati tunne oli küll. 

Esmaabiarsti valve oli suht okei. Ühel naisel oli pisike tütar küünega silma tõmmanud. Tal oli selline pindmine haav iirise kohal. See oli päris lahe, sest see kontrastaine, mis Soomes silma pannakse, lõi sinise valguse koes särama nagu lotomiljonär. Ühel tädil on beetablokaator uue ravimina nädal aega peal ollud ja pulss oli alla 40 löögi minutis. Nii et see ravim sai maha võetud. Üks eriti hädise olemise noor neiu sai suunatud keskhaiglasse pärast koolis kollabeerumist. Eelmine nädal oli ta mu vastuvõtul ägeda infektsiooni ja CRV arvuga 80. See oli nüüd ära lahenenud, aga eluvaim ei olnud veel tagasi tulnud.

Brita sai esmaabi valves vahetada püsikateetri toru, sest see oli umbes. Siis oli ta vaimselt valmistunud ninas veresoont kõrvetama, aga patsient oli ise juba tee peal terveks saaud. Enne oli kolm päeva ninast verd lahminud. Ja siis kõige põnevam oli mees, kellele oli 160kg näkku lennanud. Mingil ebaselgel põhjusel oli kiirabi auto mehe tervisekeskusesse toonud. Verd lahmis ninast, nägu oli vist moondunud, mees oli massiivses segaduses (koljupõhimiku murd?) ja oli suur sagimine käinud. Brita läks sagimise peale vaatama, mis toimub ja siis tema ainsaks ülesandeks jäi valuvaigisti valimine. Ehk jälle ülesanne, mida noored Eesti pead siin Soomes ei tea. Õige vastus oli Rapifen ehk mis asi see veel on? Igatahes valuvaigistisüste sai ja kiirabiauto läks uhkel sammul keskhaigla suunas.

Muidu on selline enam-vähem rahulik elu. Ei saa liialt kurta. Eks neid uusi ja kummalisi haigusi ikka veel esineb. Aga viimane nädal nüüd juba jookseb, sest saame Mariaga (kursaõde Soomest, kes hakkas see nädal Helsingist Orimattila tervisekeskusesse tööle käima) reedel peale tööd Helsingisse juba.